/nginx/o/2018/04/23/7805166t1hfa05.jpg)
/nginx/o/2017/12/10/7395129t1hdf84.jpg)
Kõigi kuue parlamendierakonna algatus viia meie pühade ja tähtpäevade kalendrisse sisse omavalitsuspäev pole pälvinud just üleliia laia tähelepanu. Üksikud meediakajastused on olnud pigem kerglase maiguga. Näiteks andis üks portaal teada, et kavandataval uue riiklikul tähtpäeval 1. oktoobril on Andrus Ansipi sünnipäev. Ansip oli Tartu linnapeana kahtlemata tugev omavalitsusjuht, aga sellised uudised kipuvad varjutama asja sisu.
Keelt teritada ja nalja visata oskame kõik. Hoopis tõsisem tegevus on omavalitsuste tunnustamine ja nende rolli tutvustamine ning mõtestamine. Valla- ja linnavalitsuste väärtustamise ja nende ajaloolise panuse hindamisega tegelebki pühade ja tähtpäevade seaduse täiendamise seadus, mille Riigikogu üsna suures üksmeeles 29. mail vastu võttis.
Tähistame tänavu Eesti riigi sajandat sünnipäeva. Võib julgelt öelda, et meie riik kasvas ajalooliselt välja kohalikest omavalitsustest. Omariikluse müüri ladujad olid teiste seas need eesti soost vallavanemad, vallasekretärid ja teised ametimehed, kes tegutsesid üle Eesti juba 19. sajandi lõpukümnenditel.
Omavalitsusjuhtidel tuleb Toompea poliitikutelt nõuda suuremat tähelepanu regionaalse arengu toetamisele.
20. sajandi alguses kinnitasid eestlased kanda nii mõnegi linna volikogus, kus seni oli valitsenud baltisakslaste ja venelaste ülemvõim. Toonastes omavalitsustes saadi praktilisi oskusi ja poliitilisi kogemusi, õpiti ühiselt asju ajama, kogeti valitsemisvastutust ning teeniti välja rahva usaldus ja vahel ka meelepaha. Valdade ja linnade volikogud olid nii noore riigi kui parlamentaarse demokraatia omamoodi kasvulavad.
Sõjaeelses Eesti Vabariigis toimis riigivõim suuresti kohalike omavalitsuse kaudu. Kui hakkasime pärast taasiseseisvumist oma riiki üles ehitama, tuginesime samuti juba toimivale omavalitsussüsteemile. Nii seisab põhiseaduse kommenteeritud väljaandes: «Eesti riikluse tekkes, selle taastamises ja arengus on kohalikul omavalitsusel olnud ja on täita väga oluline roll. Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal suuresti tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele.»
Äsja jõudis lõpule pikalt plaanitud haldusreform. Eesti on saanud suuremad ja loodetavasti ka võimekamad vallad, et need saaksid senisest paremini kohalikku elu korraldada ja keskvõimule võrdseks partneriks olla.
Omavalitsused on meie riigi selgroog. Eesti riik ei ole ainult Tallinn ega Toompea, Eesti riik on ka iga linn ja vald, iga ääremaa küla. Omavalitsusjuhtidel tuleb vahel olla suunanäitaja Toompea poliitikutele, nõuda neilt suuremat tähelepanu regionaalse arengu toetamisele ja vajadusel seista vastu riigi tsentraliseerimispüüetele.
Sel sügisel esimest korda tähistatav omavalitsuspäev ei võta kelleltki tükki küljest ära ega tee kellegi elu grammigi võrra kehvemaks. Küll aga aitab see rõhutada meie valdade ja linnade tähendust ja olulisust. See annab lisavõimaluse rääkida nii probleemidest kui lahendustest. Sel päeval on põhjust tunnustada ja tänada nii kunagisi kui ka praeguseid omavalitsuste töötajaid.
1. oktoober on valitud seetõttu, et 1866. aasta 1. oktoobril astus jõusse seadus, mis andis eestlastele võimaluse avalikus halduses kaasa lüüa. Lisaks said 1990. aasta 1. oktoobril nii Muhu vald kui ka Kuressaare linn esimestena tagasi omavalitsuse staatuse.