Arvamus: Ravimid kui liigtulu allikas

Jaak Madison Foto: Elmo Riig / Sakala

Palju on räägitud, et poliitikud tegelevad pseudoprobleemidega, selmet keskenduda tõelistele ühiskonna valupunktidele. Palun väga, see teema puudutab meid kõiki ühel või teisel moel.

Küllap teame kõik kedagi, kelle lähedane on vähi tõttu surnud. Samuti teame kõik inimesi, kes peavad kulutama iga kuu märkimisväärse summa ravimitele. Me teame, et suurimas vaesusriskis on pensionärid, kelle jaoks ravimid on elutähtsad.

11. mail väitis uus tervise- ja tööminister sotsiaaldemokraat Riina Sikkut, et tal pole kavaski viia valitsusse mõtet vähendada ravimite käibemaksumäära. Teema tõstatati, kuna vähiravifond Kingitud Elu maksis möödunud aastal riigile käibemaksuna 126 000 eurot.

Fondi juhi Toivo Tänavsuu sõnul oleks selle raha eest saanud alustada üle 30 inimese vähiravi või ravida terve aasta vältel kolme-nelja inimest. Paraku on nad olnud sunnitud tasuma raviarveid, kuhu sisse on arvestatud ka üheksaprotsendine käibemaksumäär.

Mis veelgi hullem – surve vähiravifondile abi saamiseks on kasvanud iga aastaga ja tänavu esimese viie kuuga on nad tasunud riigile käibemaksu juba 99 000 eurot. See tähendab, et aina enam inimesi jääb ilma ravist, mis on nende elusolemise viimane õlekõrs.

Praegust olukorda tuleb vaadelda ka minevikku arvestades. Enne Euroopa Liiduga liitumist oli käibemaksumäär ravimitele null. Liitudes selle ühendusega kehtestati ravimitele viieprotsendine käibemaksumäär, sest väidetavalt «on vaja ühtlustada maksumäärasid Euroopa Liidus».

Kuid meie üliagarad ametkonnad ei jätnud kasutamata võimalust leida uusi maksurahaallikaid. Seda loomulikult kõige väetimate arvelt.

See oli vale. Mitte ükski Euroopa Liidu finantsreegel seda ei kohusta. Kuid meie üliagarad ametkonnad ei jätnud kasutamata võimalust leida uusi maksurahaallikaid. Seda loomulikult kõige väetimate arvelt.

Ülemaailmse majanduskriisi tulemusel tõsteti 2009. aastal üldist käibemaksumäära 20 protsendile ja ravimite oma üheksale protsendile. Seega tõusis üldine käibemaksumäär kaks protsenti, ravimite oma aga lausa pea kahekordselt ehk neli protsenti.

Tookordne maksutõus pidi olema ajutine, kuni majanduskriis on läbi ja eelarve taas stabiilne. Nüüd on sellest möödunud üheksa aastat ja kordagi pole ei Reformierakond, Keskerakond, sotsid ega isamaalased rääkinud vajadusest taastada kunagised maksumäärad. Kui paljud valijad seda mäletavad?

Eesti Pensionäride Ühenduste Liit korraldas kümme aastat tagasi mitu küsitlust, mille tulemusel selgus, et keskmiselt kulus pensionäril ravimitele seitse-kaheksa protsenti pensionist. Arvestades üldist elukalliduse kasvu ja ravimihinna tõusu viimase kümne aasta jooksul, on see protsent nüüdseks tõenäoliselt veelgi suurem.

Meil on tuhandeid puudega inimesi, kelle elukvaliteet sõltub abivahenditest ja nende hinnast. Tean seda oma perekonna kaudu väga hästi. Paraku on ka kõik abivahendid maksustatud üheksaprotsendilise maksumääraga.

Näiteks Iirimaal ja Suurbritannias on käibemaks nii ravimitele kui puuetega inimeste abivahenditele null, Maltal ravimitele null ja puuetega inimeste abivahenditele viis protsenti, Rootsis ravimitele null. Prantsusmaal on maksumäär ravimitele vaid 2,1 ja abivahenditele 5,5 protsenti. Leedus ja Ungaris ühtlaselt viis protsenti nii ravimitele kui ka abivahenditele.

Räägime ka summast, mis kuluks käibemaksu kaotamiseks ravimitelt ja puuetega inimeste abivahenditelt. Ravimite puhul oleks see ligi 30 miljonit eurot ja abivahendite korral jääb see alla miljoni euro. See on tühine summa, arvestades praeguse valitsuse laristamisi maksueksperimentide kaudu.

Üle 100 miljoni euro on «kingitud» Lätile ja kütuseaktsiisi arulageda tõusu kaudu kaotatavat summat võime vaid oletada. Nüüd on küsimus põhimõtteline: kas me hoolime oma inimestest, kes vajavad kõige rohkem abi?

See on küsimus, mida tuleks igalt kandidaadilt, eriti praeguselt ja endiselt valitsuse juhtpartei liikmelt küsida. Konservatiivid aga esitasid eelnõu, millega tehti valitsusele ettepanek kaotada käibemaks ravimitelt ja puuetega inimeste abivahenditelt.