Arvamus: Andsime endast parima

Anastasya Kikkas

FOTO: Alar Nääme

  • Tähtsate külaliste visiidid lahenusi ei toonud.
  • Sünnitusosakonna saatusele elati kaasa ka Valgamaast kaugemal.
  • Kohalikud teevad kõik endast oleneva, et osakond taaskäivitada.

Kaks päeva enne sünnitusosakonna ametlikku sulgemist külastas Valgat, sealhulgas Valga haigla sünnitusosakonda, riigihaldusminister Janek Mäggi. Viimase nelja kuu jooksul käis haiglas mitu ministrit, kes siiski sünnitusosakonda vaatama ei jõudnud. Sestap ei olnud nad piisavalt hästi kursis Põlva ega Võru sünnitusosakonna hetkeseisuga.

Iga kord tekitas järjekordse tähtsa ametniku visiit lootuse, et midagi muutub. Peaks ju riigi juhtimine olema nende kätes. Vaadates aga nelja kuu ajalugu, võib tõdeda, et see vaid tundub nii.

Ühinesin riigihaldusminister Janek Mäggi delegatsiooni visiidiga sünnitusosakonda, võttes kaasa ka fotoaparaadi. Võin julgelt öelda, et see oli minu elu raskeim pildistamine. Jäädvustades haiglajuhi, ministri ja kohalike vallavolinike vestlust, liikusime vaikselt sünnitustuppa. Sinna, kus nägid ilmavalgust minu lapsed.

Kõik oli täpselt nii nagu kolm aastat tagasi, mil sündis mu noorim laps. Helesinised seinad, hoolega sätitud meditsiinilised tarvikud, sünnitusvoodit paitav päike. Vaatamata rahvamassile, mis oli sel hetkel sinna ruumi sisenenud, valitses toas rahu ja turvalisus.

Pildistades kõike seda, tabas mind mingi hetk mõte, et selles toas ei näe enam ilmavalgust ükski beebi, siin ei kuule enam lapse esimest nuttu ega näe vanemate õnnelikke silmi.

Pildistasin edasi, aga pisarad voolasid ning ma ei julgenud kaameratki näo eest ära võtta. Jõudsin akna juurde ja vaatasin välja, kõrval oli samal ajal kuulda naistearstide selgitusi ministrile. Sünnitusosakonna personal võitles viimase minutini sünnitajate eest. Nende poolt tuli kaalukate argumentide laviin, nii meeleheitlikult, siiralt ja lootusega. Sel hetkel tundsin, kui tugev on minu abituse tunne.

Meile ei ela kaasa ainult kohalik kogukond: julgen öelda, et seda teeb kogu Eesti. Nädalavahetusel Luhamaa piiripunkti läbides läksin passikontrolli. Piirivalveametnik küsis, kuhu lähen ja kui kauaks, vaatas minu passi ning küsis: «Kuidas Valga haigla sünnitusosakonnaga lood on? Kas see ongi kõik?» Ta tundis mu ära ja muretses.

Pildistades kõike seda, tabas mind mingi hetk mõte, et selles toas ei näe enam ilmavalgust ükski beebi, siin ei kuule enam lapse esimest nuttu ega näe lastevanemate õnnelikke silmi.

Tsiteerin oma head sõpra Märt Sultsi, kes on Riigikogu liige: «Valga haigla näitel saab öelda, et Eesti haiglate võrgustumise projekt on täiesti ebaõnnestunud ja terve eesti rahvas peaks hakkama nõudma väikehaiglate riigieelarvepõhist rahastamist. Siis me jääme ellu!».

Tänan südamest kõiki, kes ei kartnud lahingusse astuda. Selja taga on kolm ja pool kuud lootust, unetuid öid, kirjutamist, suhtlemist ning mõtlemist, mida saaks veel teha. Kogukond tegi kõik, mis oli meie võimuses. Iga päev kohtan avalikes kohtades inimesi, kes tulevad ligi ja uurivad: kas see ongi kõik. Iga kord ehmatab see küsimus mind ning enne kui vastan, küsin endalt, kas oleks saanud midagi teha teisiti.

Selle ajaga olen palju õppinud ja mitmeid asju mõistnud. Näiteks seda, et ei president ega ministrid saa meie riigis mitte midagi lahendada. Olen aru saanud, et selline valitsemisvorm nagu demokraatia, mille tunnus on kodanikkonna osalemine poliitikas, meie riigis puudub.

Ma ei ole kunagi poliitikasse süvenenud ega selles osalenud, kuid tulevastel Riigikogu valimistel valin kindlasti kedagi täiesti uut poliitikamaastikul. Olen veendunud, et vanad olijad on muutunud liiga mugavaks ega taha midagi teha oma rahva heaks.

Olen kurb, et nii läks. Samas usun, et kõik, mis juhtub, on millekski hea. Viimaste kuude jooksul sain tuttavaks väga lahedate ja julgete inimestega. Oleme veetnud tunde telefonis ja päriselus, arutades sünnitusosakonna saatuse üle.

Kui ametnikel puudub pädevus ja otsusekindlus, asutakse süüdistama kohalikku kogukonda ning kohalikke võimulolijaid, kes ei suutnud tõestada, tagada, turvata, rahastada, läbi rääkida. Vallavolikogu hääletas aga üksmeelselt sünnitusosakonna säilimise eest, vallavalitsus leidis vajalikke summasid, naistearstid ootasid töölepingute pikendamist. Paraku puudus partner, kes oleks soovinud kogukonna soove arvestada.

Praeguseks on tõesti kõik, kuid Valga on minu linn, kus tunnen end turvaliselt ja kuhu tahan jääda. Tahaksin kuulda otsustajatelt, kes nii Põlva kui Tartu murekohtades kuulasid kohaliku kogukonna arvamust: miks ei tehtud seda Valga puhul? Kas meie siin ääremaal ei olegi Eestimaa?

Homme on uus päev, mil hakkame otsima sünnitusosakonna taastamisvõimalusi, sest kõik on võimalik. Võimatud asjad võtavad vaid veidi rohkem aega. Ja ma usun sellesse!

Loe ka neid

Tagasi üles