Intervjuu: Aivar Leok toob Sõmerpallu ka trikihüppajad

«Meil oli palju tööd, et ehitada valmis trikihüppajate maandumise kallas. Tegime raja keskele selleks uue künka,» näitab Aivar Leok uut atraktsiooni. Foto: Glänel Tirrand

• Sõmerpalu krossi publikumagnetiks on kujunenud võrride ehk säärude sõit.
• Eelmisel aastal oli platsil kokku ligi neli tuhat inimest
• Linna peal ringi kihutajatest ei tule kunagi krossimehi.

Aivar Leok korraldab 11. juulil Sõmerpalus 11. korda suure motoõhtu. Isa Väino mälestuseks peetavatel võistlustel saab näha nelja motospordiala. Esimest korda on kohal ka trikihüppajad ning Leok tunnistas, et selle pärast on tal ka väike sabin sees.

Millest krossipäev koosneb?

Publikumagnetiks on aastatega kujunenud võrride ehk säärude sõit. See on omamoodi kostüümivõistlus, millesarnast ma maailmas kusagil mujal näinud ei ole. Igasuguseid vigureid küll tehakse, aga pole seni kuulnud, et kusagil autasustataks võrrisõitjaid nende kostüümide järgi.

See on omamoodi nostalgia, kui vaadata, kuidas säärusid käivitatakse ja nendega sõidetakse: minuealistele mälestuspilt lapsepõlvest.

Enduurosõit on muutunud aastatega samuti väga populaarseks. Põnev on vaadata, kuidas tsiklimehed kivide ja palkide peal turnivad.

Õhtu kulminatsioon on Väino Leoki karikale sõidetav motokrossi superfinaal.

Sellel aastal lisasime ka freestyle’i ehk trikihüpped.

Mida trikihüpped endast täpsemalt kujutavad?

Saltosid ja trikke tulevad tegema kaks Soome trikihüppajat. See on ka minule uus ala. Igal hüppel on oma nimetus: lastakse käsi ja jalgu lahti, või jalgu üle sadula. Pean nende hüpete nimesid ka ise veel õppima.

Trikihüpped on sel aastal esimest korda. Meil on endalgi põnevus sees ja natukene pabistan, kuidas need välja tulevad. Tsiklihüppeid saab ka internetist vaadata, aga kindlasti on see midagi erilist, kui seda kohapeal oma silmaga näha.

Meil oli palju tööd, et ehitada valmis trikihüppajate maandumise kallas. Tegime raja keskele selleks uue künka. Trikihüpped tulevad päris lõpus, pärast superfinaali. Laseme rahva rajale, et nad saaksid efektset etendust lähedalt vaadata ja nautida.

Kes superfinaalis tänavu osalevad?

Sellel aastal on väga heas vormis Harri Kullas, keda pean Tanel Leoki põhikonkurendiks. Ta on võitnud viimased Eesti ja Soome etapid. Samas, pühapäeval olid Läti meistrivõistlused, kus Taneli ees võidutses Matīss Karro.

Esikolmikuheitlus tuleb kindlasti väga põnev. Tegemist on võrdsete meestega ja võitja otsustatakse ilmselt alles viimastel ringidel. Võidab see, kes suudab raskel rajal vastu pidada ja lõpuringid vigadeta läbida.

Kui suur on Taneli koduraja eelis?

Mingit koduraja eelist ei ole. Rada «tõugatakse» iga kord uuesti, tekivad uued hüppekalded ja nii edasi. Rada on praeguseks ette valmistatud ja suletud. Enne kolmapäeva hommikul toimuvaid ametlikke treeninguid keegi sinna ei pääse. Hommikul on kõikidel sõitjatel treeninguteks võrdselt aega.

Sportlased, kes siin sõidavad, on osalenud ka varasematel aastatel. Kodurajast rääkides on kõige tähtsam publik − kuidas pealtvaatajad ergutavad ja kaasa elavad. Ning milline emotsioon tekib sõitjal oma kodupubliku ees võisteldes.

Kuivõrd suure au sees motosport Lõuna-Eestis on?

Lõuna-Eestis on motospordi tase olnud juba ammustest aegadest väga kõva. Võru mehed on motokrossidel olnud kogu aeg esirinnas. Nagu öeldakse: maamehed on tugevad. Füüsiline sitkus annab eeldused ja võimaluse sõita kõrgetele kohtadele ka motokrossis.

Võrus on ajalooliselt olnud palju motoklubisid. Ala populaarust näitab seegi, et Sõmerpalu motokrossi külastab igal aastal Eestis kokku kõige rohkem krossipublikut. Eelmisel aastal oli platsil kokku ligi neli tuhat inimest. Rekordilisel 2009. aastal oli külastajaid umbes seitse tuhat.

Kui palju saab Eesti motokrossi taset võrrelda naabritega?

Ei saagi. Eestit on raske naabritega ühe pulga peale panna. Kõik aastad on erinevad. Lätis sõidab praegu näiteks Pauls Jonass, kes oli eelmisel aastal MX2 klassi maailmameister. See on ülivõimas tulemus. Teame ka viiekordset külgkorvisõidu maailmameistrit Kristers Serģist.

Eestisse tõid 2004. aastal esimese meesteklassi MM medali külgvankritega mootorrattal Are Kaurit ja Jürgen Jakk, kes tulid kolmandaks. Kaks MM medalit on ka Aigar Leokil, kes sai enduuro MM-il 2012. aastal pronksi ja 2013. aastal hõbeda. Rohkem pole Eestil MM medaleid ette näidata.

Kust saab tavaliselt motokrossipisik alguse?

Linna peal ringi kihutajatest ei tule kunagi krossimehi. Ma ei näe tänavatelt tähti tulemas. Krossisõiduks on vaja distsipliini ja regulaarseid treeninguid. Trennis õpitakse kurvide ja hüpete tehnika ning palju muud. Ma pole tänava peal kihutamist kunagi pooldanud.

Kõige tähtsam on laste kaudu alustamine, kui vanemad teevad seda tasakesi ja mänguliselt, suureks tipuks saamise eesmärgita. Tippsõitjad tulevad treeningute kaudu, mitte tänavatelt.

Noored saavad alustada Sõmerpalu Adrenaliin Arena lastepäevadelt, kuhu saab tulla esimest korda mootorratast proovima. Ratta saab rentida ja kohapeal on ka õpetajad.

Mis on saanud unistusest viia novembris Sõmerpalu motoklubi võistlema Tšiili kuuepäevasõidule?

See unistus on elus, hakkan sellega tegelema kohe pärast krossi. See on minu ammune mõte: minna mainekale kuuepäevasõidule välja klubiga. Kuuepäeva enduurosõit on maailma vanim motovõistlus, sinna tulevad kord aastas kokku maailma tugevaimad enduurosõitjad.

See on omamoodi nostalgia, kui vaadata, kuidas säärusid käivitatakse ja nendega sõidetakse. See on minuealistele mälestuspilt lapsepõlvest.

Käisime eelmisel aastal klubiga ka Prantsusmaal toimunud sõidul. Olime 148 motoklubi seas kuuendal kohal. Siis purunes ühel meie võistlejal paagis bensiinipump, saime kolm tundi trahvi ning langesime 55 kohale.

Oleme Tšiilis toimuvale sõidule registreerunud ja pärast Sõmerpalu krossi hakkan uuesti asju ajama. Plaanin Sõmerpalu klubi võistkonna kindlasti sinna viia. Unistuseks on võistelda kuulsal enduurol kolme Leoki pere sõitjaga.