Arvamus: Stardiraha aitaks ellu astuvatel noortel jalad kergemini alla saada

Kalvi Kõva Foto: Arvet Mägi / Virumaa Teataja / Scanpix

• 7000 Eesti 18–24aastast noort elas 2016. aastal absoluutses vaesuses.
• Riigi toel võiks luua lapse isikliku kogumisfondi.
• Fond tähendaks 30 miljoni euro suurust lisakulu aastas.

Aeg, mil tuleb lapsepõlvega hüvasti jätta ja astuda täiskasvanuellu, on igaühele eriline. Tegu on omamoodi tormi ja tungi aastatega, mis pakuvad ridamisi uusi kogemusi ning unustamatuid elamusi, aga panevad noored inimesed ka tõsiste katsumuste ette.

Võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga on üksjagu takistusi vähemaks jäänud, aga tänases kiiresti muutuvas ja keerulises maailmas pole sugugi lihtsam hakkama saada.

See, kuidas noorel «harjutused iseseisvaks eluks» välja tulevad, sõltub sageli tema pere võimalustest. Kui ikka rahapuudus kummitab, pole sugugi kõik teed valla. Küllap teab enamik meist mõnd hea peaga andekat noort, kelle koht pidanuks pärast gümnaasiumi olema ülikoolipingis, kuid kelle elutee võttis teise suuna.

Viimasel neljal-viiel aastal hoogsalt kasvanud lastetoetused koos muude lastele suunatud sammudega on küll toonud läbimurde võitluses laste vaesusega. Süvavaesuses elavate laste arv läheneb nullile ja jõudsalt on paranenud kümnete tuhandete lastega perede elujärg.

Teisalt hõreneb täiskasvanuikka jõudes oluliselt turvavõrgustik, mis senini kaitset pakkunud. 18- või 19aastaselt kaovad lapsetoetused ja tasuta koolitoit ning ka ravikindlustus, kui õppimise või tööl käimisega tuleb vahe sisse. Ka tasuta haridust ei jagu enam kõigile.

Iseseisvat elu alustavad noored ongi majanduslikus mõttes kõige haavatavamad, sest reeglina pole neil säästusid ega muud vara. Koheselt süveneb ebavõrdsus ka noorte endi seas. Selgelt kehvemas positsioonis on just vaesemates peredes kasvanud noored.

Eestis on ligikaudu 10 0000 18–24-aastast noort, kellest 7000 elas 2016. aastal absoluutses vaesuses.

Mõelgem kas või maalt või väiksematest linnadest pärit üliõpilastele, kellel tuleb Tallinnas või Tartus endale turuhinnaga üürikorter muretseda. Ühiselamus elaminegi pole odav lõbu. Eestis on ligikaudu 10 0000 18–24 aastast noort, kellest 7000 elas 2016. aastal absoluutses vaesuses. Ka töötust esineb selles vanusegrupis kõige rohkem.

Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid käinud välja noorte tuleviku fondi idee, et tagada iseseisva elu hakul olevatele noortele stardiraha ja ebavõrdsust siluda. Kui laps sirgub täiskasvanuks, saab ta fondi kogunenud summat kasutada õpingute rahastamiseks, oma elu sisseseadmiseks ja muuks vajalikuks.

Tegu oleks riigi toel loodava lapse isikliku kogumisfondiga, kuhu kogutakse tema lapseea vältel raha, mis pannakse sarnaselt pensionifondidega kasvama. Pangad ja kindlustusseltsid pakuvad ka täna laste tarbeks kogumisfonde, aga need ei ole menukad. Oma laste parema hariduse tarbeks säästab iga kümnes pere.

Ühe ettepaneku järgi võiks riigi igakuine panus sellesse fondi olla kümme eurot. Olukorras, kus esimese ja teise lapse toetus kerkib 2019. aasta jaanuaris praeguselt 55 eurolt 60ni, pean tulevikku investeerimist mõttekamaks kui võimalust tõsta näiteks mõne aasta pärast lastetoetust veel kümne euro võrra.

Fondil oleks omakorda palju rohkem jumet, kui lähedased sinna vabatahtlikult ja kindlasti tulumaksuvabalt juurde maksaksid.

Kui riigi kümne euro kõrval paneksid vanemad või teised lähisugulased fondi 20 eurot, oleks noorel 18aastaseks saades koos 10 000 euro suurune algkapital, mille­­ga iseseisvat elu alustada.

Selle summa toel on kindlasti palju hõlpsam kõrghariduseni jõuda.  

Kriitikud leiavad nüüd kindlasti, et fondi panustaksid vaid jõukad pered. Inglismaa kogemus oli teistsugune. Kui sealsed leiboristid enam kui kümme aastat tagasi sarnase fondi käivitasid, oli see populaarne just kehvemal järjel perede laste lähedaste ja iseäranis vanavanemate seas.

Samuti ei lähe fondi ellukutsumine ja tööshoidmine riigile üleliia kulukaks. Oleme välja arvutanud, et kui käia iga lapse eest riigikassast välja kümme eurot, tähendab see aastas 30 miljoni euro suurust lisakulu, mis eelarvele igati jõukohane.

Fondi üks lisaväärtusi on, et ta õpetaks noortele nii vastutustunnet kui pikaajalist sihtide seadmist, kuna nad teavad õige varakult, et tegu on nende oma rahaga. Isiklike säästude omamine arendab ühtlasi finantsilist kirjaoskust.

Usun, et sellel fondil on potentsiaali aidata kaasa ka sündimuse suurendamisele. Esimese lapse sündi lükkavad noored pered edasi peamiselt seetõttu, et neil pole oma kodu ja puudub kindlus tuleviku ees. Arvestatav stardiraha kasvatab nii majanduslikku turvatunnet kui ka loodetavasti soovi lapsi saada.

Küllap teab enamik meist mõnda hea peaga andekat noort, kelle koht pidanuks pärast gümnaasiumi olema ülikoolipingis, kuid kelle elutee võttis teise suuna.

Edasiste arutelude käigus selgub, kuidas fondi toimimist täpselt korraldada. Lahtisi otsi on üksjagu. Koos ekspertidega tuleb selgeks vaielda, kuidas jaotada riigi ja perede panust, kas anda fondi kogunenud summa kohe noorele kätte või jaotada seda pikema aja peale ja siduda teatud juhtudel õpingute tulemustega.

Loodame, et tulevikufondi idee võetakse laiemalt omaks. Võrdsemate võimaluste tagamine ja ebaõigluse tasandamine pole mitte ainult noorte, vaid kogu ühiskonna huvides. Liialt suured sissetulekute lõhed ja vaesuse nõiaringi jäämine pärsivad majanduskasvu ja kogu Eesti arengut.

Tehkem siis nii, et ka kesistes majanduslikes oludes kasvanud noored saaksid täisikka jõudes jalad alla, et neil oleks lihtsam oma unistusi ellu viia. Investeerigem koos nii meie laste kui kogu riigi paremasse tulevikku.