Juhtkiri: Hüpe üle oma varju

Valga–Valka linnapäevad Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Selleks korraks on Valga-Valka linnapäevad läbi. Arvamusi selles osas, kuivõrd need korda läksid, on ilmselt sama palju kui arvajaid. Siiski on vähemalt Valgamaalaseni jõudnud tagasiside valdavalt positiivne.

Muidugi oli neid, kes näiteks pühapäeva hommikul üpris torssis olid, kuna peomelu neid korralikult magada ei olnud lasknud. Samas võiks neid lohutada teadmine, et nagu inimesel, on ka linnal sünnipäev kord aastas, misjärel linnake jälle peaaegu et unisesse vaikellu vajub.

Linnapäevade ajal oli olukord Valgas vaikelust tõsiselt kaugel. Eks oma osa oli selles ka Põhja-Aafrikast pärit kuumusel, mis samuti linnapäevadel osaleda otsustas. Nii olidki Valga tänavad tavatult rahvarohked isegi öisel ajal. Kusjuures liikumas polnud näha mitte vaid kõrgendatud meeleolus noori, vaid ka väärikas keskeas jalutajaid, kes muidu ehk öist Valgat suisa kardavad – tuleb tunnistada, et alati mitte põhjuseta.

Üleüldse jättis linnapäevade melu Valgast kohati lausa suurlinliku mulje. Eks selles oli oma roll mõistagi ka kaksliklinna Läti poolel: tänavu moodustas kahe linna rahvas üpris üksmeelse kogumi.

Paljud kaugemalt tulijad või need, kellel lihtsalt võrdlusvõimalus olemas, väitsid, et Valga võib sellise ürituse üle uhke olla. Näiteks Rootsis elav endine valgalane Tähte Lääts-Pettersson kinnitas, et Valgaga samasse suurusjärku kuuluvates Rootsi linnades küll midagi nii mastaapset ei toimu.

Valga peaks aga vaeva nägema selle nimel, et linn ei pulbitseks elust vaid mõnel päeval aastas, vaid üha rohkematel inimestel oleks põhjus seda väärt elupaigaks pidada. Et ei oleks tunnet, et vaid kord aastas üle oma varju suudetakse hüpata.

Selleks aga peaks tekkima uusi töökohti, olema inimestel pidevalt meeldivaid ajaveetmisvõimalusi ning veelgi paranema linna üldilme – eelkõige kesklinna hoonete osas. Sest näiteks Valga linna haljastuse kohta võis linnapäevadel ohtralt kiidusõnu kuulda.