/nginx/o/2018/07/12/8761162t1h1939.jpg)
Põlva Serviti käsipalliklubi peatreener Kalmer Musting on üle 20 aasta treeninud nii meeste kui ka eri vanuseklasside noorte võistkondi. Põlvamaalt miski teda naljalt lahkuma meelitada ei suuda.
Raske öelda, mis on mind siin hoidnud: elu on lihtsalt siia toonud. Noorena olin ka mõne aasta Tallinna spordiinternaatkoolis, praeguses Audenteses, siis tulin tagasi Põlvasse.
Edasi õppisin Tartu Ülikoolis kehakultuuri ja olin ka Nõukogude armees kaks aastat. Aga mingil hetkel elu siia seatud sai, siitsamast Põlvast naine võetud ja pere loodud. Maru tähtis on olla õigel ajal õiges kohas ja mul on ka nii olnud. Mingil ajal mängisin ise, siis hakkasin noortega tegelema. 34aastaselt lõpetasin mängimise ja hakkasin rohkem treenima.
On küll olnud üksikud pöördumised: kas sa ei tahaks tulla siia või siia. Aga olen juurtega Põlvamaal nii sees, et see peaks olema küll mingisugune imeasi, kui läheksin siit minema.
Mulle on nii meeskonna kui noortevõistkondade treenimine südamelähedane. Arvan, et oluline ongi leida endale töö, kus inimene tunneb ennast koduselt, nii et see ei muutu kohustuseks: pean jälle tööle minema.
Muidugi tuleb ette ka päevi, kui oled väsinud ja ootad, et päev juba läbi saaks, aga üldjoontes on tähtis tunda, et oled õiges kohas. Seda peab ise tunnetama ja mina olen selle tunnetuse leidnud. See ei tähenda, et seal, kus mina olen, on hea. Iga inimene peab ise leidma selle koha endale.
Esiteks on siin väga pikk traditsioon, mis algab 70ndate algusest. Teiseks on klubi etteotsa sattunud väga head inimesed: meil on olnud päris mitu põlvkonda staažikaid treenereid. Kolmandaks on spordiala olnud edukas.
Serviti on sajandi algusest osalenud eurosarjas, mis on meil iga-aastane protsess. Seal oleme vahepeal ka päris edukalt esinenud. Lisaks oleme edukad olnud Balti liigas, mis on viimastel aastatel olnud kuue riigi vaheline ning väga kõrge tasemega.
Meie noortevõistkonnad on ka 1990ndate lõpust olnud alati vähemalt esikolmikus. On olnud aastaid, kui oleme võitnud nii A-, B-, C- ja D-klassi. Määrav faktor on, et Põlvas on majanduslikult hästi toimetatud. Meil ei ole nii, et kõik lapse sammud tuleb vanematel kinni maksta. Meie käimisi toetavad suuremalt jaolt ka klubi ja spordikool.
Meil on ära jaotatud, et näiteks bussisõidu maksab kinni klubi, osavõtu spordikool ja vanem oma lapse toidu.
Ei ole praegu kõige paremad ajad, eks meil viimastel aastatel ole meeste rahvuskoondise tase allapoole läinud. Uues Euroopa meistrivõistluse valiktsüklis lähme vastamisi tugeva Sloveenia, Hollandi ning naaberriigi Lätiga: kaks pääseb edasi.
Nüüd tõsteti EMile saajate arvu 16-lt 24-le. See näitab, et meil tegelikult on mingid võimalused sinna jõuda olemas. Seda enam, et mõnest grupist läheb ka kolm parimat edasi. Kindlasti see ei saa aga olema lihtne ülesanne.
Veel on oluline, et esimest korda Eesti käsipalli ajaloos on peatreeneriks võetud välistreener Thomas Sivertsson, kes on tituleeritud mees. Usun, et ta on kindlasti kõrgemal tasemel kui Eesti kohalikud treenerid.
Tuleb käsipallihuvilistele ja käsipalliga tegelejatele huvitav aasta. Kui alguses alaliit kartis, et keegi ei tule siia, siis tegelikult tahtjaid oli palju. See näitab, kui tähtis on olla ühe rahvuskoondise peatreener – isegi kui on Eesti koondis.
Palju on ülekandeid internetis ja televisioonis. Inimestel on võimalus kodust seda vaadata ning mitte minna spordihalli.
Teine põhjus on inimeste harjumuste muutumine. Paljud ei ole mängu vaatamas käinud ega saagi teada, missugune on vahetu kaasaelamine. See on umbes sama, nagu praegu on meil naaberriigis jalgpalli MM, aga me ei ole vaatama läinud. Tegelikult on Peterburi Eestile lähedal ja mõtlesin ise ka mingi hetk, et võiks minna, aga see on ju tülikas, kui pean hakkama taotlema viisat ja kõiksugu asju.
Eelmise hooaja suurematel mängudel ikka publikut oli, aga mitte nii, nagu oli vanasti. Just Eesti liigas on jäänud rahvast vähemaks ja see on aastast aastasse leviv tendents.
Eks aeg näitab, kas see muutub, aga arvan, et peamine põhjus, miks publik saali tuleb, on soov näha huvitavat ning võrdset mängu ja ka omade võitu. Kui oleme näiteks Balti liigas mänginud poolfinaali ja selle võrdse mängu järel kaotanud, siis järgmisel päeval 3.-4. koha mängus on kindlasti osa publikust kadunud. Kui oled aga tasavägise mängu võitnud, on järgmisel päeval veel rohkem vaatajaid.
Eesti käsipallil ei ole praegu kõige paremad ajad, eks meil viimastel aastatel ole meeste rahvuskoondise tase allapoole läinud.
See tähendab, et kogu Eesti liiga peaks olema hästi võrdne ja põnev, aga see on kahjuks mõeldamatu. Tuleb leida mingid käigud, mida veel enne mängu teha ja kui on nädalavahetus, mõelda välja mingisugune perepäev. Eks see on kindlasti asi, millele peame mõtlema ja mida hooaja jooksul esialgu vähemalt mõnes mängus proovima.
Balti turniiri ja eurosarjade mängudes tulevad mõlemad võistkonnad välja koos Põlva vormides lastega. Kahes võistkonnas on kokku 32 mängijat ehk sama palju on vaja ka lapsi ning sel juhul tulevad ka vanemad mängu vaatama.
Servitis ootan mõne mehe esilekerkimist, põlemasüttimist, et klubi püsiks vähemalt samal tasemel. Aga nooremas Coopi võistkonnas ootan kindlasti võistkondlikult paremat mängu ning kogu võistkonna tõusmist sammu võrra kõrgemale just sportliku taseme poolest.
Kohtade mõttes me siit väga alla poole langeda ei saa. Meie eesmärgid on kõrgemad. Igal aastal läheb võitmine keerulisemaks, sest vastased on motiveeritumad. Nüüd on nad neli aastat jäänud meistritiitlist ilma ja veel rohkem tahtmist täis, et Põlvale ära teha. See võib tunduda lihtne, aga tegelikult need meistritiitlid ei tule lihtsalt. Meile ei kingita midagi ja uuel hooajal tulevad konkurendid veel suurema isuga peale.
/nginx/o/2018/07/03/7935507t1h2f10.jpg)