/nginx/o/2011/09/09/742132t1hd018.jpg)
Möödunud ja tänavu aasta augustikuistes tormituultes tugevalt kannatada saanud Pühajärve sõjatamm on kaotanud mitu haru ja jäänud üsna hõredaks. Ilmselt on puu päevad peagi loetud.
Spetsialistid löövad Valgamaa ühele sümbolile hingekella
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe suure oksa hiljutine murdumine tamme küljest tõi augusti viimasel päeval kokku keskkonnaspetsialistid ja Pühajärve puhkekeskuse esindajad, kes kõik huvitatud puu võimalikult pikaajalisest püsimajäämisest.
Paar päeva tagasi andis tammele lõpliku eksperthinnangu dendroloog Urmas Roht, kelle kinnitusel on puu seis väga halb. Selle peamiseks põhjuseks peab ta 1990ndate keskel kahe haru vahele valatud betoonist plommi, mis surub puu kahte otsa laiali.
Kuna betoon imab ja hoiab ka niiskust, on plommi ümber tekkinud ulatuslik mädanik. Tamme ei suuda enam kinni hoida tüveotstele tõmmatud vitsad ja järgmine haru võib dendroloogi ütlusel murduda isegi tuulevaikse ilmaga. Seetõttu tegi Roht Pühajärve Spa- ja puhkekeskusele, kelle valdustes tamm asub, ettepaneku mitte lasta inimesi puu lähedusse.
Puhkekeskuse majandusjuhataja Arno Antoni sõnul polnud neljapäevase seisuga eksperthinnang veel temani jõudnud. ta avaldas arvamust, et kuna puu eest kannab hoolt ka keskkonnaamet, tuleb ilmselt asjaosalistel veel kokku saada ja ühiselt otsustada, mida ette võtta.
Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni looduskaitse bioloog Priit Voolaid kinnitas samal päeval Valgamaalasele, et keskkonnaameti kui sõjatamme valitseja ja puhkekeskuse kui maa haldaja vahel pole tõesti veel kokkuleppeid sõlmitud, mismoodi puu juures inimeste ohutus tagatakse. Ta lisas, et keskkonnaametil lasub kohustus tagada kaitsekord ja võtta tarvitusele vajalikud meetmed.
Ka Voolaid kinnitas, et tamm kaua enam püsti ei püsi. Looduskaitsealust ligi 400 aasta vanust sõjatamme ei hakata tema sõnul siiski maha saagima, vaid lastakse tal surra nii-öelda loomulikku surma ehk seni olla, kuni puu päris laiali laguneb.