/nginx/o/2017/04/18/6563743t1hd1e6.jpg)
/nginx/o/2018/07/22/11027795t1h6514.jpg)
Minister tõdeb, et kui Eesti tahab olla tõeline e-riik, peab kiire internet jõudma igale poole, kus püsivalt elatakse. Vastasel juhul oleme e-linn, mitte e-riik.»
Iga päev otsustab umbes kümme Eesti inimest senisest kodukandist lahkuda ja elu Tallinnas sisse seada. Samal ajal võimaldab tehnoloogia järjest enam olla asukohast sõltumatu, teenida endale ja oma perele leiba suurtest keskustest eemal. Ülikiire ja taskukohane internet pole aga kaugeltki igasse Eesti nurka jõudnud.
On selge, et nüüdisaegne töö- ja ettevõtluskeskkond, nagu ka kogu muu eluolu, eeldavad püsiva ja kiire interneti kättesaadavust. Viimase puudumine on üks põhjuseid, miks inimesed hääletavad jalgadega ja kolivad maalt ära – peamiselt Tallinnasse. Kui enamikus maakondades elanike arv kahaneb, siis pealinnas see aina kasvab. Tänavu mais ületas tallinlaste arv rahvastikuregistri andmetel juba 450 000 piiri.
Nii ongi ellu kutsutud viimase miili projekt, et viia töökindel interneti püsiühendus pealinnast välja ning arendada maapiirkondades ettevõtlust ja toetada laiemalt kohalikku elu.
Vahetult enne jaanipäeva kuulutas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium välja konkursi, et leida sügiseks ettevõte, mis hakkab riigi toetuse najal rajama kiireid internetiühendusi nendesse piirkondadesse, kuhu erasektor järgneva viie aasta jooksul muidu ei investeeriks. Toetuse kogusuurus on 20 miljonit eurot.
Kui Eesti tahab olla tõeline e-riik, peab kiire internet jõudma igale poole, kus püsivalt elatakse. Vastasel juhul muutume e-linnaks, kus kvaliteetse interneti saamiseks tuleb minna linnadesse. Täna on Eestis kokku 324 000 kinnistut ja neist ainult 82 000 ehk siis 25 protsenti omab vastavalt tehnilise järelevalve ameti kaardistusele kaabelvõrgu kujul stabiilset ja kiiret internetti.
Tõsi, 25 protsenti kinnistuid ei tähenda 25 protsenti kodusid, kuna iga kortermaja, millest suuremates elab sadu inimesi, loetakse üheks kinnistuks. Pool neist 82 000 aadressist asub linnades ja linnainimestel pole reeglina ka internetiga nii suurt muret, eriti kui arvestada erasektori lähiaastate investeeringuplaanidega.
See, et erasektor näitab üles üha suuremat investeerimissoovi, teeb heameelt. Eesseisva viie aasta jooksul on ettevõtted lubanud parandada ligikaudu 70 000 aadressil internetiühenduse kvaliteeti kas olemasolevaid võrke uuendades või siis täiesti uusi võrke rajades. Samas oleks meil ilma riikliku sekkumiseta viie aasta pärast endiselt umbes 165 000 aadressi ilma kiire interneti püsiühenduseta.
Seepärast panebki riik erasektorile õla alla ja aitab kiiret internetti viia ka nende hajaasustatud piirkondade majapidamisteni ja ettevõteteni, kus aastaringselt elatakse või tegeletakse ettevõtlusega ning kuhu erasektor omal initsiatiivil ei läheks.
Eesti on juba tervele maailmale tõestanud, et ettevõtlusega saab tegeleda asukohast sõltumata.
Kui võtta vaatluse alla näiteks Valgamaa, siis sealsest 10 908 kinnistust oli veebruari seisuga korralik netiühendus 2113 aadressil ja 1772 puhul kavatsesid erafirmad investeeringuid teha. 6713 kinnistut oli aga kaetud «valge alaga», kus kvaliteetne netiühendus kas puudus või jäi alla 30 megabiti sekundis. Või siis ei olnudki erasektoril kavas sinna investeerida.
Võrdluseks – kui Valgamaal hõlmas valge ala 62 protsenti, Võrumaal 69 protsenti ning Põlvamaal 72 protsenti kinnistutest, siis Raplamaal oli vastav protsent 51 juures. Konkursi tulemusena peab interneti püsiühenduse kättesaadavus ka maakondade lõikes võrdsemaks muutuma.
Viimase miili võrguga liitumine läheb inimestele maksma maksimaalselt 200 eurot.
Täna on veel vara liitumisavaldusi saata, nendega hakkab sügisel tegelema konkursi võitnud ettevõte. Konkursil osalemise tähtaeg kukub ettevõtetele 14. septembril ja toetust saab maksimaalselt kasutada viis aastat. Selle aja jooksul peab võitja lubatud hulgal võrguühendusi püsti panema.
Muidugi oleks naiivne väita, et kiire interneti jõudmine väiksematesse kohtadesse pööraks linnastumise trendi tagurpidi, aga see on reaalse mõjuga samm, mis aitab pidurdada või isegi peatada Tallinnasse tulemise protsessi.
Töökindel internet teeb äri ajamise või ettevõtlusega alustamise maal palju lihtsamaks. Rääkimata kaugtöö tegemisest – vajadusel saab ju korra nädalas või kuus oma ettevõtte peakontoris käia. Lisaargumenti vajavad ka linnakärast väsinud inimesed, kes aeg-ajalt unistavad maale minekust, elust kauni looduse keskel ja sellest, kuidas nende lapsed rahulikus keskkonnas üles kasvavad.
Eesti on juba tervele maailmale tõestanud, et ettevõtlusega saab tegeleda asukohast sõltumata. E-residentsus on siia meelitanud tuhandeid ettevõtjaid, kes igapäevaselt elavad mujal. Miks ei võiks sama edukalt rakenduda Eesti-siseselt? Usun, et keegi meist ei soovi, et Eesti muutuks järk-järgult linnriigiks või e-linnaks. Astugem sellele siis vastu.