Arved Breidaks: Väimela kanala – tempel masstootmisele

Reporter Arved Breidaks Foto Arvo Meeks/Valgamaalane Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Mu pensionipõlve pidaval emal on talus 10-liikmeline kanakari (pluss kikas), kelle tööviljakus on selline, et keegi suguseltsist ei tea päris täpselt, kui palju kanamunad poes maksavad. Maalt saame mune, sinna viime seisma jäänud tangained ja muu, mis kanadele toiduks sobib.

Mõistan, et meie suguvõsa kommunistlik munamajandus kukuks kohe kokku, kui ema peaks otsustama munade eest õiglast tasu küsida. Suure tõenäosusega kujuneks ühe muna omahind selliseks, et odavam oleks poest osta. Need kümme kana tuleks teha lihaks või osta linde tublisti juurde, täita kanala pidamise tingimused ja siseneda ametlikult munaärisse. Sest taluõuel siblivad kümme kana on maitsev hobi, kuid ettevõtlus algab tuhandete ja äri sadade tuhandete munejatega.

Väimelasse plaanitav suur munakombinaat ei vasta meie ettekujutusele mõnusast põllumajandusest, kus perenaine läheb hommikul, korv käevangus, pesadest mune otsima. Küll vastab see täielikult meie soovile, et toiduained oleksid võimalikult odavad. Odav ei tähenda tingimata, et kaup oleks halb, kuid odavusel on alati oma varjatud hind.

Odava muna hinna maksavad kinni kanad, kelle elutingimused kombinaadis loomulikkusest väga kaugel. Kui kombinaadikana munemiskiirus langeb, praagitakse need isendid liinilt välja ja müüakse tapamajja või inimestele, kes neid talus tahavad pidada. 

Oleme selliseid munaliinilt pärit kanu ostnud ning tõtt öelda meenutavad nad kana esialgu üksnes väliselt. Õrrele lennata ei oska, konutavad paar-kolm päeva laudanurgas, saamata aru, kus ja kes nad on. Nad pole kunagi siblinud, pole näinud rohelist heina ega tea ussikestest ja putukatest midagi. 

Tööstur kohtleb kana kui tootmisvahendit, kuid veetes nädala talus, ilmnevad linnul tema ürgsed instinktid. Ja siis häda vihmaussidele, kes julgevad pea kamarast välja pista – tootmisvahend muutub kanaks.

Väimela munakombinaat oleks valmides tempel masstootmisele ja kõigele, mis sellega kaasneb. Ühtlasi oleks see monoliitne kinnitus meie eelistusele süüa võimalikult odavat toitu ning mitte vaevata pead sellega, kuidas toit on kasvanud ja mida ta meiega teeb.

Lihtne oleks praegu süüdistada ettevõtjat, aga tema jälgib turgu ja teeb oma kalkulatsioonid, tuginedes nõudlusele. Vastuse küsimusele, kas vajame suurt kanalat, peavad andma eelkõige linnades elavad tarbijad, sest maal on naturaalmajandusele omast käitumist veel alles.