Vaarikavarred ongi antennid

Kauksi Ülle Foto: arved Breidaks / LEPM Foto: Arved Breidaks /

Võrumaa luuletaja ja kultuuritegelane valutab südant, et kunagine jõukas Lõuna-Eesti muutub aina vaesemaks ning eestlased edendavad oma tööga hoopis võõraste maade elu. Ta rõhutab, et ükski rahvas ei püsi, kui ei ole oma rahvuse tavasid pidavaid peresid.

Praegu on ilus ja magus aeg. Küpsed vaarikad on korjamisvalmis, mustikad mustendavad ja pohlad roosatavad. Seeni napib. Vihma ei ole. Kas lõunaeestlane on vihmasõnad unustanud? 

Võru kirjanduse klassik Juhan Jaik jäi eluajaks korilase hingega võrokeseks nii Venemaale välja saadetuna, Šveitsis põgenikuna kütteks käbisid korjates kui ka Rootsis. Kui ta veel Tallinnas resideeruva haridusministeeriumi nõunikuna Võrumaale sugulastele külla tuli, haaras kohe korvi ja süüdistas talu lapsi, et need on lasknud metsa ära seenetada. 

Ka oma lapsepõlvest mäletan, et niipea kui jalad alla sain, viis vanaema mu metsa marjule. Esimest saaki mäletan ka: pooleteiseliitrine karrake pohli. Kui tädimees tõi meie aeda mustsõstrad ehk sitikäq ja punased sõstrad ehk hõragaq ning karusmarjad ehk tikõrperäq, oli vanaema nagu pahanegi, et neid korjama peab ja pole aega metsa minnagi. 

Sain juba lapsena aru, et asi polegi ainult saagis, vaid hasardis minna, otsida, leida. Avada kõik oma meeled, olla jälle nagu korilane, ürginimene, kes väsimatult korjas marju, taimi, juuri. 

Ikka tõi vanaema algul mulle, aga hiljem mu lastele hommikul lehma karjamaale viies kimbu metsmaasikaid. Tsäihainus – tee keetmiseks. Aga ma muidugi sõin marjad küljest ära. Vanavanaema Liine kuivatas oma suure, tuba poolitava ahju suus mustikaid ja maasikaid. Pärast pani plekktopsi, kust neid jagas talvel nagu tänapäeval kommi.

Kommid olid vehvermentsi- ehk piparmündikommid papist karbikeses. Neid palju ei tahtnudki. Ja muidugi oli lehm, temale heina tegemine ja mõni mullikas ka, et too müüa Vinnemaale ja koguda linnas korteris elavatele lastele autoraha.

Minu lapsepõlves 1960. aastatel ei olnud Võrumaa vaene. Isiklikku maad oli vähe. Ei tohtinud näiteks rukist külvata, mistõttu ei saanud leiba ise küpsetada. Siiski meie külas üks peremees metsas oleval põllul siiski kasvatas ja sain koduleiva maitse suhu. Pärast keegi kaebas pere peale ja siis ei saanud enam keegi koduleiba teha. 

Et elu edendada, lapsi koolitada, neile linna mööblit ja elamisi hankida, kasvatati 1970. aastatel nutriaid, põrsaid, pulle, samuti kapsast ja kurki. Siis oli Lõuna-Eesti rikas ja Põhja-Eesti vaene. Miks? 

Mäletate, siis oli piir Kagu-Eestis lahti. Setomaa oli küll Stalini määrusega pärast sõja lõppu Petseri rajooniks pandud, kuid lõunapoolsed kaubateed, kust juba muistsetel aegadel Rõugest idateed pidi sultanitele kopranõret viidi, olid avatud kauplemisele. Vahel jättis isa poja koolist koju ka, et too tuleks appi põrsaid Venemaale viima ja sääl kauplema.

Lõuna-Eesti ei olegi ajalooliselt kõige vaesem olnud. Ürginimesed leidsid selle paiga pärast igijää taganemist rikka olevat. Siin on kalajärvekesi ja jõekesi, puid ja söödavaid taimi, metsloomi ja veelinde. Oli soid, kus leidus rauamaaki.

Kui tulid võõrvallutajad, panid nad mõisad ja kirikud kesk mägesid ja moodustasid oma süsteemi, mis oli isemoodi Balti erikord. Suur mõju nii Vene kui Euroopa poliitikale säravate isiksuste kaudu. Võrumaalt Viitinast tuli tookord mõisaproua Barbara Juliane von Vietinghoffilt idee luua Püha Liit, mida loetakse Euroopa Liidu eelkäijaks. Siis oli Viitina maailmakaardil. Tsaar Aleksander II käis külas ja puha. 

Ka Eesti ajal tegid kirjanduses ja poliitikas ilma Võrumaa loojad. Adson, Jaik ja Lattik näiteks. Bernard Kangro on kirjutanud Võrumaa oma romaanides ja luules suureks lõhnavaks muistseks paradiisiks. Talumehed harisid maad ja lõid õitsvaid talusid. Kellel viletsam maa, leidsid lisategevust voki-, piibu- või pillimeistrina. Näiteks kuulsad Teppo ja Kriisa suguvõsad.

Okupatsioonide ja sõja ajal olid munad ja soolasealiha kõva valuuta. Lõuna-Eesti metsades varjusid ja võitlesid kõige idealistlikumad inimesed, kes ei tahtnud loovutada oma iseseisvust. Ka uue Eesti Vabariigi sünd algas Võru noortekolonni nr 1 tegevusega. Lipp toodi välja ja vabadusevanker pandi veerema. 

Ja kus nüüd oleme? Kus on meie noortest nii paljud? Linnas või võõrastel maadel tööl. Meie inimesed toovad oma tööga rikkust teiste maade hariduse ja haiglate edenduseks. Isegi meie, kes kodupaigas töötame. Pangad on ju Rootsis. Aga kas see praegune Rootsi aeg on ikka niisugune nagu kunagine «vana hää rootsi aig»?

Kus me seenel ja marjul käime, kui iidsete talu- ja riigimetsade kohisevad puud nimetatakse puiduks ja viiakse kuhugi mujale maale saepuruks teha? Siis saadetakse see saepurust mööbel meile kõva hinnaga tagasi. Kas poleks muid viise oma metsi majandada? 

Kust tulevad iidse mäluga inimesed, kel korilase tunne südames ja kes on läbi imbunud metsas liikumise kergest higist? Ja kes on rätigi peast võtnud, et seened kastmeks kaasa võtta. Kes paneb esimesed marjad metsaemale mätta pääle?

Mida suuremast progressist Tallinnas või Brüsselis räägitakse, seda muistsemaks muutub Võromaa. Ega hääl Eda Veerojal muud üle jäägi, kui UNESCO pärandisse viidud savvusann ka sünnitussaunaks muuta ja vastavaid kursusi läbi viima hakata. Kaua neid sünnitusmaju siis olnud ongi? Paar inimpõlve. 

Toetudes oma kuue lapse sünnitamise kogemusele, arvan ma, et saunas oleks ma esimesel korral tõenäoliselt surnud ja lapselgi oli nabanöör ümber kaela. Ema ütles, et minulgi oli nabanöör ümber kaela ja mind päästis hapnik. Ka viienda ja kuuenda lapse sünd poleks ilma haiglata olnud võib-olla õnnelik. Mu tütar õppis ämmaemanda ametit, kuid kodusünnitustesse ei usu – ja põhjusega. 

Eesti valitsus elab oma ettekujutatavas riigis ja see kõrv, mis rahva poole, on kõrvaklapiga; too aga, mis Euroopa poole, on häälekõvendajaga. Ainsad uurimised, millest lugeda on, ongi parteide reitingute tabelid. «Hukah!» ütlevad inimesed. 

Ükski rahvas ega rahvarühm ei püsi, kui ei ole oma rahvuse tavasid pidavaid peresid, külasid. Rahvas saab püsida, kui on veel neid, kes ei joo kokakoolat ja Läti õlut. Kui mees suudab palkmaja üles raiuda kirvega ja naine aiakraami kasvatada. Kui alles hoitakse mälestused ja traditsioonid.

Tuleb leida korralik kultuurne vastuhakk, et loodust ära ei surgitaks. Kuni on puhast vett ja mürgitamata mulda, terveid inimesi ja rõõmsat meelt, elame edasi. Tuleb lahti lasta edukultusest ja naabrist parem olemise ideest; keskenduda sellele, mis endale meeldib ja mis endal edeneb. Hoiame oma õuesid, et õnnel oleks, kuhu tulla, ja oma metsa, et meil oleks, kuhu minna. Ükskõik kas siis rõõmu või häda pärast.

Vaarikavarred on antennid, mille kaudu oleme ühenduses eelmiste põlvkondade pika jadaga ning mille kaudu saame jätta sõnumeid neile, kes meist sünnivad ja tulevad pärast meid.