Ivika Nõgel: kellel on maal hea elada?

Ivika Nõgel

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Otepää valla elanik leiab, et maaelu pole muutunud sugugi järjest kurvemaks ja vaesemaks, vaid pigem vastupidi. Ta kummutab müüte ja tunnustab hakkajaid kogukondi ning julgustab jätkuvalt linnaelanikke maale kolima.  

Meedia on alati armastanud dramaatilisi lugusid. Iga teema, mis pisutki riivab maapiirkondades elavaid inimesi, jõuab leheveergudeni ja teleuudisteni võimsa karjatusena stiilis «Kas maaelu on välja suremas?!». Seda tegid nii seakatk, ARKi  kontorite kokkutõmbamine kui ka sünnitusosakondade kadumine Valgas ja Põlvas. 

Linnakodudes teleka ees arutatakse tõsimeeli, et näe, meelitati rahvast maale elama, aga elu muutub seal järjest raskemaks. Kuidas siis tegelikult on? Ka elu maal on läinud kehvemaks, kurvemaks, vaesemaks? Mina väidan, et sugugi mitte. 

Kiirete muutuste ajastul elame nii linnas kui ka maal. Maaelu probleemidele leiab analoogid ka Tallinnas, kus elukvaliteeti halvendavad liiklusummikud ja narkootikumide kättesaadavus lastele või kus kogukond protestib Reidi tee, remmelga maharaiumise või süstlavahetuspunkide vastu. Linnas on ühed ja maal teised raskused. 

Teenuste koondumine keskustesse häirib paljusid. Kes siis ikka tahaks loobuda sellest, millega ta harjunud on? Samas kaovad maalt valdavalt just teenused, mille kasutamine on juba eelnevalt oluliselt vähenenud. Ja mitte sellepärast, et elanike arv nii palju langeks, vaid pigem on ka maainimeste harjumused muutunud. Nemadki kasutavad e-teenuseid ning sõidavad linna suurema valikuga poodi või pädevama spetsialisti juurde. 

Üks «teenus», mille allesjäämise eest tuleks võidelda, on kool – kogukonna süda. Minu kogukond on seda Pühajärvel edukalt teinud. Varasemad näited tõestavad, et kooli sulgemine ei anna olulist majanduslikku võitu, küll aga tagab pikaajalise konflikti. Muide, lapsesõbralikest maakoolidest on huvitatud ka siia kolivad pered, kes sageli väikekoolide mõnusat sisekliimat kiidavad.

Paari aasta tagune seakatk, mullune vihmane suvi ning tänavune põud mõjutavad tegelikult vaid väikest osa maal elavatest inimestest. Näiteks ei tea keskmine linnakodanik, et põllumajandussektoris töötab alla viie protsendi maapiirkondade tööjõust. Väär on uskuda, et iga taud või erakordne ilm maaelanikud põlvili surub.  

Minul kui maaelu edendajal on võõrastav näha, kuidas maaeluministeerium, riigikogu maaelukomisjon ning Maaelu Edendamise Sihtasutus tegelevad oma kõlava nime varjus vaid ühe sektori edendamisega. Põllumajandusel on järjest vähem pistmist maal elavate inimeste tegelike raskustega. 

Maaeluministeeriumi nimi ja sisu on karjuvas vastuolus. Sama hästi võiks sotsiaalministeerium tegeleda ainult kodutute või kultuuriministeerium ainult räppmuusikaga.

Vastus küsimusele, kas maal on elu muutunud raskemaks või kergemaks, sõltub vastajast. On nii «kaotajaid» kui ka «võitjaid». 

Esmalt jäävad maal hätta väga väikese sissetulekuga inimesed, kelle oskused ja napp haridus takistavad töökoha kadumise puhul teise leidmist. Sageli töötavad nad sunnitult väga madalalt tasustatud töökohas ning nende sissetulek ei võimalda teha lisakulutusi, et linna teenuste järele sõita. Või ei saa nad endale sõiduautot üldse lubada.

Autota on maal raske toime tulla. Samuti arvuti ja internetita või selle kasutamise oskuseta. Seetõttu on eriti keerulises olukorras perekondliku toeta eakad inimesed. Elujõuline maakogukond aitab eakatel toime tulla. Aktiivsem osa palgavaesuses virelejatest on juba linna või Soome kalevipoegadeks läinud.

Võitjate poolel on aga eelkõige universaalsema haridusega inimesed, kes leiavad tööd ja tegevust igal pool, kuhu satuvad. Paljud maale tulnud pered väidavad, et nende suurim üllatus oli tööpakkumiste rohkus. Nende haridus ja oskused lihtsalt olid sellised, millest maal puudus on. Lisaks on nad piisavalt ettevõtlikud, et endale vajadusel ise töökoht luua. 

Maaeluministeeriumi nimi ja sisu on karjuvas vastuolus. Sama hästi võiks sotsiaalministeerium tegeleda ainult kodutute või kultuuriministeerium ainult räppmuusikaga.

Maale sobivad hästi inimesed, kes tahavad oma käte või ajudega midagi ise luua, mis ühtlasi võimaldab kulusid kokku hoida. «Maale elama» messe korraldades otsisime aruteludesse selliseid uusmaakaid, kes räägiks varjukülgedest, ja meil oli neid väga raske leida. Maale tulnud linnainimesed on valdavalt maaelust vaimustuses ning tahaks pigem müüte murda kui oma elustiili kritiseerida.

Hoopis mustemates toonides räägivad maaelust põliselanikud. Hiljuti sain pihta, miks see nii on. Nemad on kogenud Eesti taasiseseisvumise järgseid dramaatilisi muutusi: töökohtade kadu, elanike lahkumine, ühistranspordi, poodide ja koolide kadumine. Nad on tundnud jõuetust nende muutuste ees. Uuselanikud aga näevad muutustes pigem põnevaid väljakutseid ning usuvad, et elukeskkonda on ka ise võimalik mõjutada.  

Juba praegu on maakogukonnad aktiivsemad ja sõnakamad kui kümmekond aastat tagasi. Just Valga ja Põlva sünnitusosakonna sulgemisel tekkinud protest näitab, et kogukonnast ei saa enam nii kergelt üle sõita. See, et inimesed kriitilises olukorras oma huvide eest seista julgevad ja suudavad, on üks elukvaliteedi komponent.  

Tänu hakkajatele elanikele on paljude kogukondade elujõud paranenud ka olukorras, kus elanike arv kahaneb. Hambaarsti juurde tuleb ehk tõesti maakonna keskusesse sõita, kuid kohvik, keraamikaring või joogatrenn on kodu lähedal. Lapsedki hoitakse ja veetakse naabritega kahasse ära. 

Maal elamine on oma mitmekesisuses ülimalt kirev. See võib tähendada nii eraldatud metsatalu kui ka elujõulist väikelinna; nii viimaste elanikega hääbuvat kanti kui ka vinge seltsieluga kogukonda. 

Õigupoolest ongi maaelu üle keeruline arutada, kui üks vestluspartner mõtleb selle all piiriäärset hajaküla, teine maakonnakeskust ning kolmas eramurajooni Tallinna külje all. Loodan, et kunagi täpsustatakse ka maapiirkonna mõiste nii, et saaks aru, mis tüüpi kogukonnast käib jutt. Sõltuvalt sellest erinevad ju ka lahendamist vajavad probleemid.

Mis aga puudutab elanike maale kutsumisest, on ilmselt paljudele uudis, et hoolimata suurest kõlapinnast, mida «Maale elama» liikumine mõni aasta tagasi sai, ei ole selle taga olnud mitte riik. Kutsujad olid hoopis maal elavad aktiivsed kodanikud, kelle meelest ei vastanud levinud maaelu kuvand sellele, mida nemad oma ümber nägid. Nii otsustati maaelust huvitunutele anda tõesemat ning kohapõhisemat infot, kuidas seal tegelikult elatakse. 

Nüüdseks on see vabatahtlik õhinapõhine liikumine aktiivsest asjatamisest loobunud ning eksisteerib veel vaid veebi- ja FB-lehe kaudu. Õnneks on Eesti ajakirjandus maale kolinud inimeste tegemisi üsna ohtralt kajastanud ning kõik need, kellel maaelu unistus südames pakitseb, leiavad endale piisavalt argumente, et see samm teoks teha. Kutse «Maale elama» on toiminud ning uute tulijate mõju on iga aastaga maal üha rohkem tunda.

Loe ka neid

Tagasi üles