Ekspert: nüüdisaegse lahingumoona võib käivitada ka pildistamine Kui välja tulistatud rakett on maapinnal, on see äärmiselt ohtlik!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Demineerimiskeskuse ekspert Kalvar Tammine rõhutab, et iga lõhkeha on äärmiselt ohtlik. Nüüdisaegne lahingumoon on aga varasemast tundlikum ja sellega kokku puutudes tuleb olla eriti ettevaatlik.

FOTO: Margus Ansu

Teisipäevane juhtum, kui Hispaania häivitaja Otepää lähedal eksikombel lahingraketi välja tulistas, on tekitanud palju küsimusi. Muu hulgas arutletakse, kui ohtliku lõhkekehaga tegu on.

"Kõik lõhkekehad on võrdselt ohtlikud olenemata nende vanusest. Enamus lõhkeaineid on sarnased, aga kaasaegsem lõhkeaine on mõningal määral tugevatoimelisem," tõdes päästeameti demineerimiskeskuse planeerimise ja valmisoleku talituse ekspert Kalvar Tammine.

Küll on aga tema sõnul aja jooksul kindlasti muutunud sütikumehhanismid. «Nüüdisaegse lõhkekeha teeb ohtlikumaks see, et enamus neist on iselikvideeruvad. Lihtsamalt öeldes: kui lõhkekeha märki ei taba, siis teatud aja möödudes peaks ta ise plahvatama.»

Üle 70 aasta tagasi ehk teise maailmasõja päevail tuli tema sõnul samas omajagu ette tõrkeid sütikutes, mille tõttu lõhkekehad ei plahvatanud ja võivad seda teha alles nüüd. «Seega on ohtlik iga lõhkekeha ja iga vale tegevus võib selle käivitada.»

Tammine nentis, et lõhkekeha leides ei tohiks sattuda paanikasse – teisalt on aga lubamatu talitada ka uisapäisa. Näiteks on nüüdisaegse lahingumoona puhul täiesti reaalne, et kui selle leidja joostes sündmuskohalt põgeneb, võib see tekitada vibratsiooni, mistõttu lõhkekeha aktiveerub. Sütikud võivad käivituda ka magnetvälja muutuste toimel.

«Ka telefoni kasutamine – pildistamine, helistamine, sõnumi saatmine – nüüdisaegse lahingumoona juures võib selle käivitada,» rõhutas Tammine.

Vahel võib juhtuda, et inimene satub metsas peale millelegi, mille puhul pole kohe täit selgust: on tegu lõhkekeha või selle osaga – või siis mitte. Kindlam on siiski häirekeskusele numbril 112 leiust teada anda.

Mõnikord aga leitakse lõhkekeha tükk, mille puhul pole kohe selge, kas selle küljes on lõhkeainet või mitte.

«Kui ei ole selgelt tuntav, et tegemist on lõhkekeha killuga, mille küljes midagi ei ole, tuleb teavitada leiust häirekeskust,» rõhutas Tammine.

Plahvatanud lahingumoona tükid otseselt plahvatusohtu endast ei kujuta, kuid kuna tegemist võib olla teravate äärtega metallifragmentidega, võib neid katsudes saada lõike- või torkevigastusi.

Ekspert nentis, et lahingumoona ohtlikkuse aste pole alati sõltuvuses lõhkekeha suurusest, vaid see kujuneb koosmõjus paljude muude teguritega. Sageli on tavainimesele ohtlikum just väikesekaliibriline lahingumoon.

Päästeameti demineerijatel aga tööd jagub. Tänavu seitsme kuuga on neile ainuüksi Valgamaalt tulnud teateid 100 lõhkekeha leiust. Mullu samal ajal oli neid veelgi enam – 106. Võrumaalt oli tänavu juuli lõpu seisuga teatatud 60 ja Põlvamaalt 15 lõhkekeha leiust.

Tagasi üles