Kuldar Leis: millist majandust vajab Lõuna-Eesti?

Kuldar Leis

FOTO: Arved Breidaks

Kogenud ettevõtja küsib: kui oleme kogukonniti aina uutele ideedele vastu, mis meist siis üldse saab? Et vähenev ja vananev elanikkond maapiirkondades siiski välja ei sureks, pakub ta välja oma mõtted, kuidas ettevõtlusega värskeid tuuli tuua.

Ilus on elu siin Lõuna-Eestis: künkad ja järved, roheline ja tuulevaikne, rahvast vähe, ummikuid pole, aega on. Pealinnast käivad suvitajad ja neile saab käsitööd müüa ... Üks väike mure meil ikka on: kohalik elanikkond aina väheneb ja vananeb. 

Hoolimata vananemisest soovib siiski enamik inimesi, et elu läheks paremaks nii neil kui ka teistel nende ümber. Parema elu nimel tuleb tegeleda ka ebamugavate ja raskete teemadega. Kui aga tahta midagi tõsiselt arutada, on seda peaaegu võimatu teha, sest elame eri meedia­­ruumides. 

Veidi liialdades saab välja tuua kolm publikugruppi. Minu ema põlvkond vaatab enamasti Kanal 2 saateid ning loeb Õhtulehte. Minusugused jälgivad «Aktuaalset kaamerat» ja  loevad Postimeest. Meie lapsed aga viibivad ninapidi vaid Facebookis ja Instagramis ning sealgi oma gruppides. 

Kujutame nüüd ette, et meil on algatatud detailplaneering, kus omaniku huvi on võimalikult väikse (aja)kuluga oma eesmärk ellu viia. Piisab sellest, et ükskõik millisest grupist keegi aktiivsem ütleb, et plaanitav on pähh, ja pärast sellist avapauku on teha tahtjal juba raske ennast kaitsma hakata. Eriti kui ta kuulub teise (aeglasemasse) inforuumi ja on oma eeltöö puudulikult teinud. 

Populistlikumad tegelased, poliitikud nende hulgas toovad ju ettekäändeks, et kogukond on vastu või siis poolt. Kuid mis asi on kogukond? Kui suure piirkonna elanikest kui suur osa see peaks olema?

Kas ma üksinda võin ennast kogukonnaks nimetada või võtan ema ja lapsed ka, siis esindame eri kanaleid? Kas kogukonda juhib see, kellel kõige kõvem hääl ja entusiasm igal pool esirinnas olla? Igaüks saab isemoodi aru, kui kuskilt kõlab läbi hüüatus: «Kogukond on vastu!» Kohalike huvidest ei saa üle sõita, aga ühe inimese vastuseisu pärast ei saa jätta ka piirkonda arendamata.

Näiteks Põlvas on ilmselt protsendiliselt Eestis kõige rohkem kortermaju renoveeritud Kredexi toel. Tunnustan siinkohal kortermajade ühistute pealikke, sest selliseid projekte pole kerge vedada, aga tänu neile on kodukoht kenam ja selle väärtus kõrgem. 

Alati aga leidub kõvahäälseid, kes absoluutselt kõige vastu. Kui peaks nendega enne investeeringut saavutama kompromissi kõigis kolmes meediaruumis, ei oleks midagi ellu viidud. Niigi on volikogus otsused tulnud tihtipeale vaid ühe enamhäälega. Vastuseisu markantseim näide Põlvas just käimas olev detailplaneering uute (loodetavasti puidust) kortermajade rajamiseks. 

Eesti majandusedu üks põhjusi on olnud meie kiirus teha väikses riigis ja firmades pöördelisi otsuseid. Nüüd on olukord muutunud, tselluloositehas ja kanala on kui lakmuspaberid näitamaks, et avalikkusele valesti esitletud ideed ei saa ellu viia. 

Mulle sümpatiseeriks, kui tehatahtjad enne korralikud uuringud teeks. Kui aga kisa on juba nii suur, et ühte ruumi üksteist kuulama ei mahuta, ei saa lõpuks enam keegi aru, mis tasemel mõjusid uuritud on ja mitu kana õrrel on. 

Olemegi nüüd Eestis sealmaal, kus traditsioonilise ettevõtluse käivitamine on aeganõudvam ja riskantsem kui kunagi varem. Plokiahelaid, krüptoraha ja muud taolist äri see ei piira, aga neil pole põhjust Lõuna-Eestisse tulla ka. Seega on üha keerulisem rajada ettevõtet, mis natukegi mõjutab meie tagaaeda, ja nii aina suureneb viha ettevõtluse ja selle edendajate vastu. 

Kui oleme kogukonniti aina uutele ideedele vastu, mis meist siis üldse saab? Ei tahaks niimoodi alla anda ja pakuks välja mõned mõtted.

Kohalike huvidest ei saa üle sõita, aga ühe inimese vastuseisu pärast ei saa jätta ka piirkonda arendamata.

Kutsume (tagasi) targad, kes suudavad teadusega koostööd teha. Ülikoolides peituva tarkuse saaks oluliselt paremini ära kasutada, võib-olla saab isegi kanalaga uuele ringile minna, kui kasutada viimast tehnoloogiat ja sellest enne naabritega rääkida. 

Näiteks Soomes on haisuvabu sigalaid, kus kogu läga läheb bioreaktorisse, millest toodetakse gaasi ja sellest omakorda elektrit. Bioreaktorist välja tulev jääk on kuiv ega lõhna üldse, sest haisvad gaasid on sealt välja võetud. Tasuks uurida, kuidas saaks Väimelasse plaanitava kanala juurde sarnase bioreaktori teha.

Eestis on maavarasid, aga häbeneme sellest rääkida. Mäletame ligi 30 aastat tagasi peetud fosforiidisõda ja ikka veel ei julge seda sõna uuesti öelda. Aga Eestis on fosforiiti ja meil on Euroopa suurimad uraanivarud, meil on isegi kulda. 

Me võiks panna geoloogid abijõududega uurima, mis meil tegelikult seal maapõues on ja kas seda on võimalik keskkonnaohutult kasutusse võtta või on see mõistlik 10, 50 või 100 aasta pärast. Ma ei räägi kaevandamisest, vaid uuringutest. Enne on vaja teada, mis meil ja kuidas on ning siis saab arutleda, mida teha. Praegu on Eesti unikaalne riik, istudes oma teadmata maavarade otsas.

Oluline võimalus on kaugtöö. Vaadates liikluse tihenemist Tallinna–Tartu maanteel, võib öelda, et osa tallinlasi tahaks Lõuna-Eestis elada küll, aga töökoht hoiab neid Tallinnas. Samas on üha kasvamas võimalus teha tööd kaugemalt läbi juhtme või õhu. Meie roll Kagu-Eestis võiks olla kaugtööd võimaldavate moodsate kontoripindade loomine kas või maakonnakeskustes. 

Nutikaid me ei meelita praeguste riigimajade kliimaga, vaid šnitti peab võtma IT-firmade kontoritest. Läbi kaugtöökeskuste saame kutsuda siia elama selliseid, keda kõik tahavad – mitte neid, kes põgenevad.

Meil on heal tasemel, kuid alakasutatud terviserajad, spordisaalid, klubid, kultuurimajad. Kui meelitaks siia Lääne-Euroopast eakamaid peresid, kes tahavad viimased aastakümned linnakärast eemal mööda saata. Selleks peaksime ehitama maksujõulistele eurooplastele hooneid – enne uurides, millised on inimeste vajadused ja ootused. Mõte on Teleporti meestelt, aga lahenduse algatamiseks on meil vaja targad pead kokku panna.

Teeme riigi õhemaks. 40 protsenti Eesti majandusest kontrollib riik. Kagu-Eestis on riigi kohalolu kindlasti suuremgi ja seda enam sõltume riigi otsustest. Uued suured omavalitsused, vaadake oma vara üle ja müüge maha see, mis saab toimetada vabal turul. Näiteks kinnisvara või soojusetootjad. 

Saadud rahaga loome uut taristut ja väljapaistvaid objekte, et targad inimesed tuleksid meie kõrvale elama ja looksid ettevõtteid, kes maksavad tööd teha tahtjatele riigiteenistujatest kõrgemat palka.

Loe ka neid

Tagasi üles