Intervjuu: Kes mängib muusikat, see ka maksab

Urmas Ambur

FOTO: Erakogu

Eesti Esitajate Liidu tegevdirektor Urmas Ambur selgitas, et üldsusele avatud ruumis muusika esitamise eest tuleb igal juhul tasu maksta – see käib isegi vangla kohta.

Keda esitajate liit täpsemalt esindab?

«Pillimehi, muusikuid, soliste – neid, kes esitavad autori loodud heliteoseid.»

Ja fonogrammitootjate ühing?

«Nemad esindavad neid isikuid, kes tegelevad salvestamise, fonogrammide tootmisega.»

Aga autorite ühing?

«Autorite ühing esindab teose loojaid, heliloojaid, sõnade autoreid.»

Saan aru, et nende kolme ühingu eesmärk on sama?

«Jah, me kõik tegeleme õiguste teostamisega. Õigused tulenevad autoriõiguste seadusest, aga on tekkinud eri isikutel: autoril, esitajal, fonogrammitootjal. Nad teostavadki oma õigusi erinevate ühingute kaudu.»

Missugused need õigused on?

«Õigusi võib laias laastus olla kahte liiki: tasu saamise õigus ja ainuõigused teostele. Viimase puhul on isikul õigus lubada või keelata oma loome resultaadi kasutamist, näiteks helikandjal avaldada või koopiaid levitada. Kui aga kellegi loomingut kasutatakse kuskil restoranis, diskoteegis või raadios, on isikul õigus saada selle eest tasu.»

Ja seda maksab kasutaja?

«Jah, ja neid õigusi me teostame.»

Kes peavad seda tasu maksma?

«Tasu peavad maksma need, kes otseselt vastavaid õigusi kasutavad. Juhul, kui raadiojaam annab programmi eetrisse ja seal kasutatakse fonogrammi ehk muusikat, maksab raadiojaam selle eest.

Kui on kuskil mingi kohvik või kauplus, kus mängib ka seesama raadio või programm, on tasu maksja kohvik või kauplus, sest tema korraldab enda pinnal fonogrammide avalikku esitamist (kuulajaskonna moodustab üldsus ehk kõik isikud väljaspool perekonda, sõpru ja tuttavaid – E. L.). Siinjuhul ei ole tähtsust, mis viisil või mis kanaleid kasutades seda tehakse: raadio või plaadi või arvuti vahendusel.

Oluline on, kus fonogrammide avalik esitamine toimub ja kes on selle korraldaja. Raadiojaam ei saa iseseisvalt korraldada kuskil kohvikus või kaupluses oma programmi avalikku esitamist.»

Aga niiviisi tekib tahtmatult küsimus, et kas makstakse ühe ja sama asja eest topelt?

«Ei. Ükski raadiojaam ei pea maksma tasu selle eest, et kuskil kohvikus või kaubanduskeskuses toimub fonogrammide avalik esitamine. Nemad maksavad selle eest, et nende programm jõuab kuulajatani, kes on eelkõige füüsilised isikud kodudes või autodes. Raadiote makstavate tasudega on kaetud see, et need isikud saavad kuulda läbi programmi fonogramme.

Kui kohvikupidaja otsustab ärilistel eesmärkidel klientidele muusikat mängida, siis sellise kasutuse eest ei ole ükski raadiojaam ühtegi litsentsi ega luba saanud ega maksa ka tasu selle eest. Kasutatavad õigused on erinevad. Ka kohvikupidaja ei pea maksma selle eest tasu, et raadiojaamas muusika mängib.

Iga isik on kohustatud tasuma selles osas, mida konkreetselt tema teeb ning seega ei pea ta maksma selle eest, mida teised teevad.»

Kas on erinevus, kui kohvikupidaja kasutab raadiot või CD-plaati?

«Ei ole vahet, millist kanalit fonogrammi esitamiseks kasutatakse. Oluline on, et muusika on autoriõiguse seadusega kaitstud ja toimub selle avalik esitamine.»

Kas kohvikupidajal peab olema vastava raadiojaamaga kokkulepe?

«Ei, seda ei ole tarvis. Ainult juhul, mis on sätestatud ringhäälinguorganisatsiooni õigustena, näiteks kui kohvik otsustab mõne raadio reedeõhtuse programmi toel diskot korraldada ja teeb sissepääsu tasuliseks, tuleks ringhäälinguorganisatsiooniga tingimused kokku leppida.

Aga need on praktikas haruharvad juhtumid. Tavaliselt ikkagi kutsutakse kohale diskor, sest kasutaja ei saa määrata ringhäälinguorganisatsiooni programmi sisu ja seal võib tulla ootamatusi, näiteks kaob raadiojaamas elekter ja valitsebki vaikus.»

Missugused reeglid kehtivad diskori puhul?

«Diskor kutsutakse diskoteeki oma teenust osutama. See, kes klientidele seda muusikat pakub, on eelkõige diskoteek – tema müüb pileteid, tagab turvalisuse, võimaldab sissepääsu, pakub jooke ja sööke. Korraldab ja vastutab selle ürituse eest ning seega diskor ei pea selle ürituse eest tasu maksma. Tasu maksab see isik, kes korraldab – diskoteegi või ööklubi omanik.»

Reeglina on diskoril oma muusika kaasas. Kas ta peab selle eest ikkagi tasu maksma?

«Tal on õigus neid kasutada, kui ta on need näiteks poest ostnud. Sellisel juhul loetakse ikkagi avalikuks esitajaks diskoteeki või ööklubi. Seal on olemas diskoripult, kaablid, helivõimendus, seega korraldab esitamist juriidiline isik, kellele diskoteek kuulub. Diskor on käsitletav tehnilise töötajana, kes paneb plaate masinasse sellele juriidilisele isikule kuuluvas kasutuskohas.

Juhul, kui diskor ei soovi poest plaate osta, vaid soovib muusikat osta internetist või teha poest ostetud plaatidest arvutisse koopiaid, peab ta eraldi litsentsi sõlmima. Litsentsilepinguga on ära määratud, kui palju helisalvestisi kopeeritakse, diskor maksab sellise tegevuse eest litsentsitasu.»

Kuidas on aga muusikamängimisega lood asutuses, mis ei ole kohvik ega kauplus, vaid lihtsalt teenindusettevõte – koht, kus inimesed teevad tööd, aga kus käivad ka kliendid?

«Juhul kui sellel asutusel on tahe klientidele avatud pinnal fonogramme avalikult esitada, siis nad sõlmivad lepingu ja maksavad klienditeeninduse tasu määrade järgi. Tavajuhtudel on need pinnad väga väikesed ja see tasumäär kuus on 2,24 eurot. Enamikel juhtudel leitakse, et makstav tasu ja klientidele pakutav hüve on tasakaalus.»

Aga kui raadio mängib oma töötajate meeleheaks, kuid ka kliendid satuvad sinna ruumi?

«Peabki vaatama, millisel viisil need kõlarid ja valjuhääldid on paigaldatud ja kas see muusika, mida oma töötajatele soovitakse pakkuda, on ka klienditeeninduse alal tajutav või mitte. Kui see seal ei ole kuuldav, ei ole ka probleemi.»

Kus veel võib toimuda fonogrammide avalik esitamine?

«Näiteks vanglas. Hoolimata sellest, et sinna on kerge sisse ja sealt raske välja pääseda, on see siiski üldsusele avatud ruum. Vanglas aga on muusika kasutamisel hoopis teised eesmärgid kui näiteks mõnel teenindusettevõttel. On leitud, et see on kõige parem viis mingit suhtlust takistada või helitausta luua.

Viisid, mil moel muusikat kasutatakse, on väga erinevad. Näiteks tean juhtumit, kus ühte ööpäevaringselt töötavasse Hollandi lattu palgati tööle diskor, sest juhid märkasid, et õhtuse vahetuse töötajad on aeglasemad kui päevase vahetuse omad. Diskori töö eesmärk oli õhtuse vahetuse töötajate ergutamine, et nende töötulemused paraneksid.»

Kas muusika esitamise eest tasu maksmata jätmine toob kaasa ka karistuse?

«Juriidilisele isikule on võimalik määrata rahatrahv ja selle suurus algab 3200 eurost. Eriti kui arvestada, et tasumäär on 2,24 eurot kuus, on see trahv ikkagi väga mõjus.»

Tagasi üles