Kommentaar: Kooli alustalal peaks olema enam võimu

Madis Perli Foto: Tiit Loim / Lõuna-Eesti Postimees

Kool on mõnus koht, kus õpilased tahavad olla, õpetajad õpetada, kedagi ei kiusata ja lastevanemad ning kogukond seisab selle taga. Juhtkonnal, pedagoogidel ja õpilastel on võrdne hääleõigus – valitseb koolidemokraatia. Kõik osapooled ajavad koos üht asja, iga samm astutakse selle nimel, et saada kodukoha lähedalt võimalikult hea haridus.

Paraku on see vaid unistus. Õpetajaamet on kaotanud oma sära ja atraktiivsuse. Need julged, kes selle tee ette võtavad, kaovad tihti rajalt. Sageli ei austa ka õpilased enam õpetajat, sest nad teavad, et võivad karistamatult teda solvata ja talle vastu vaielda.

Mina sain põhihariduse Haanja koolis juba viis aastat tagasi, kuid hoian kodukoolil siiani silma peal. Paraku olen sunnitud tõdema, et palju toonaseid väärt pedagooge on sealt kadunud. Need, kes olid karmid ja panid kehvade teadmiste eest ka halbu hindeid, on tasapisi välja söödud.

Näiteks sõdis osa vanemad aastaid selle nimel, et tegelikult õiglaseid hindeid pannud inglise keele õpetaja koolist vallandataks. Halvad hinded tulid aga ju hoopis sellest, et laps õppida ei viitsinud.

Ma pole kunagi viieline olnud ja põhikoolis käis mu inglise keel kolme-nelja vahet. Gümnaasiumis taipasin, et ma ei oleks viit väärinudki. Pealegi pole asi ju hinnetes – need ei huvita tulevikus kedagi –, vaid selles, mida sa tegelikult tead ja oskad.

Tõsi, võib-olla oli õpetaja metoodikas viga, aga väikses maakohas ei saa ju hakata üksteise vastu sõdima. Kogukond peab toetama kooli ja vastupidi. Kui tekib lastevanemate rinne kooli vastu, on midagi väga valesti.

Kogukond peab toetama kooli ja vastupidi. Kui tekib lastevanemate rinne kooli vastu, on midagi väga valesti.

Haanjas saavutasid küll vanemad selles sõjas lõpuks võidu ja õpetaja vallandati, aga töövaidluskomisjonis saatis edu hoopis seda inglise keele õpetajat. Mõistagi läks ta pärast mujale õpetama.

Sestap ma ei imestagi, et nii vähesed noored pedagoogitee valivad. See tundub kui tuleproov, kus tuleb võita esmalt klassi poolehoid, aga kunagi ei tea, kuidas seda teha, sest iga klass on erinev. Peab olema parajalt õnne ja endal iseloomu, et saavutada õpilaste austus ja võimalus neile midagi õpetada.

Suurt rolli mängib siin ka laste kodune kasvatus. Kui nad pole mõistnud, et uusi teadmisi on neil tarvis mitte hinnete, vaid iseenda jaoks, pole ka parimal õpetajal muud teha kui loota, et ehk jääb midagi külge.

Ometi on õpetaja kooli alustala ning selle tööga peab kaasnema rohkem võimu ja lugupidamist. Kui me pedagoogiametit ei väärtusta, polegi varsti enam õpetajaid, kes meid hariks.