Arvamus: Palkaks õige Võrumaale korvpallitreeneri Lätist?

Aleks Lepajõe Foto: Arvo Meeks / LEPM

Vaatasin poole silmaga Euroopa U18 noormeeste finaali Riia Arenalt, kus vastamisi olid Serbia ja Läti. Seesama Läti, milleni minu talust vaid paarkümmend kilomeetrit maad. Tuli tahtmine mõni rida paberile panna.

Võru maakonnas elas eelmise aasta seisuga pea 37 000 inimest. Võrus endas umbes

12 000. Arvestame maha täiskasvanud ja pensioniealised ning oletame, et siin kandis elab ja käib koolis tuhandeid lapsi. Täpsemad andmed on ilmselt riigisaladus: avalikest allikatest ei ole neid kohe leida. Aga see polegi oluline. Koolide arv seevastu on teada: 36.

Milliseid sportimisvõimalusi pakub siis Võru linn ja selle ümbrus lastele? Spordihall ja staadion on justkui kenad. Katusega tribüün ja ilus muru. Kõrval moodne sisehall. Hallis käib vilgas tegevus, kuid tundub, et peamised kasutajad on mitte lapsed, vaid aeroobika- ja atleetvõimlemishuvilised.

Milleks siis raisata piiratud inimressurssi alale, millel puudub tulevik?

Jalgpalliliidu (loe UEFA) ja toiduketi rahaga korraldatakse staadionil suvel laste jalkalaager, kust saab tuntud toidupoeketi logoga särgi, kleepsu ja limonaadi. Üldiselt on see aga jalgpalliliidu kohustusliku kava osa, mis tuleb üle Eesti ära teha ja milleks raha tuleb ainult vormiliselt alaliidult.

Mis ootab ees aga pärast seda, kui suvi läbi saab ja lapsed jälle koolis? Kas maakonnas toimuvad koolidevahelised jalkavõistlused? Ei toimu, see käib kohalikele koolispordijuhtidele üle jõu. Sel aastal piirduti vaid saalijalgpalliga.

Nüüd võib keegi nördinult ühmata: kuidas sa korraldad midagi suve alguses, kui ilm heitlik, külm või sajab? See on hea küsimus. Meil on tõesti ebasobiv kliima välialadeks ja jalgpalli sisehalli ei tule Võrru niipea. Aga milleks siis raisata piiratud inimressurssi alale, millel puudub tulevik? Keskenduks õige sisealadele, mida saab harrastada saalides olenemata ilmast ja aastaajast?

On halenaljakas näha seda lõputuna näivat jalgpallipropagandat, kus otsatu arv eksperte võib väsimatult ja mandariini keeles vaatajale loenguid pidada. Näha, kuidas reporterid teesklevad ekstaasi, kui tuleb võit Gibraltari või San Marino üle. Kuidas eitatakse fakti, et riigi meistrivõistlused ei huvita peale jalgpallurite, nende sugulaste, tuttavate ja Aet Süvari suurt kedagi.

Erinevalt korv- ja võrkpallist pole jalgpallis ka ajaloost midagi ette näidata.  Selge, et konkurents on vutis kordades kõvem kui korvpallis, võrkpallis, aerutamises või kettaheites. Eriti pärast seda kui Ida-Euroopa, Balkanimaad ja Aafrika on maailma jalgpalliturule saabunud, aga tunnistame siis iseendile lõpuks, et me ei hakka kunagi nende konkurentsis läbi lööma. Ükstapuha kui palju see põlevate silmadega habemikust veidrik meile neid pooltotakaid-poolteaduslikku jutte ei vestaks.

Kuidas on lood siis noorte saalimängudega Võrumaal? Võrkpall on muidugi võrratu. Aga kui see nii on, siis miks osaleb maakonnas, kust tulnud Salumaa, Koch, Tali ja Täht, koolilaste 2017/18 hooajal kuni 7. klassi poiste turniiril ainult seitse kooli? Sama vanade tüdrukute seas on kohal vaid kolm kooli 36st?

Korvpall pole Võrumaal kunagi võrratu olnud, seega on lood sellega veel hullemad. Eelmisel hooajal Võru vanas spordikooli saalis toimunud treeningutel osales nooremate trennis tihti kaks-kolm poissi. Ei olnud harvad korrad, kui trennis oli üks laps! Sel hooajal olid lood veidi paremad, aga kaugel normaalsest. Poisid on trennis eri vanuses, koos nii seitsme-kaheksa- kui ka 13—14-aastased, tase ebaühtlane, kisa taevani ja kord enamjaolt käest ära.

Võru üks väheseid õppinud korvpallitreenereid, tänavu pensioniikka jõudnud Udo Saidla teeb, mis suudab, aga paistab, et varsti ei suuda ka tema enam. Halloo, korvpalliliit! Kas ei oleks aeg mõni noor treener siia saata? Või Lätist palgata?

Võru maakonna koolide korvpallivõistlustel osales sel aastal 6.–9. klassi poiste seas (noorematele neid ei korraldatagi) seitse kooli 36st. 10.–12. klassi õpilaste seas tuli kohale jälle ainult kolm kooli. Küsige nüüd keegi, kas selline asi on võimalik siit paarkümmend kilomeetrit eemal Lätis, kelle U18 noored võitsid poolfinaalis Venemaad ja mängivad finaalis Serbiaga. Vastus on: nalja teete või!

Meist vaesemad lätlased ei hävitanud taasiseseisvumise järel oma spordikoolide süsteemi ega leidnud, et treenerite palgaraha tuleks leida lastevanemate taskutest. Pearaha iga hinna eest aga tekitab olukorra, kus iga «ullike» on teretulnud. Võru spordikooli vana spordihoone muidugi seisab veel püsti.

Kanepi, Kontaveidi ja Zoppi saavutustest rääkides oleksime justkui suur tenniserahvas. Võib-olla Viimsis, Sakus või Tabasalu panga peal olemegi seda. Siin Võrumaal aga muiatakse sellise jutu peale. Siin pole ühtegi tennisetreenerit, seega ei ole ka lastele mõeldud treeninguid. Siin kandis võidab maakonna meistrivõistlused aasta aasta järel kohalik juuksur.

Terves Võru linnas on kolm väljakut: kaks välisväljakut ja üks siseväljak spordihoones. Tamula välisväljakud on küll ehitatud igati nüüdisaegse tehnoloogia järgi, kuid eeldavad korralikku hooldust, mida pole. Liiv on väljaku eri nurkades kuhjades, paljudes kohtades asfalt väljas. Kuidas sa julged lapse sinna asfaldile turvavarustuseta uisutama lasta. Olen siiski lasknud.

Meist vaesemad lätlased ei hävitanud taasiseseisvumise järel oma spordikoolide süsteemi.

Noorte korvpallifinaal sai vahepeal läbi. Läti poisid võitlesid täismaja ees, mis suutsid, ladusid Serbiale 90 punkti, aga sellestki jäi väheks. Serbia ladus 99 punkti vastu ja võitis jõu, kannatlikkuse ja imeteldava distsipliiniga. Läti poisid aga lahkusid  väljakult püstipäi ja saalitäie rahva ovatsioonide saatel. Noorte meeste kehakeel tegi lausa kadedaks.

Täpselt samal ajal madistasid Eesti samavanused poisid Skopjes aste madalamal Belgiaga. Mingis suvalises saalis, mille seintelt murenes krohvi ja mille tribüünidel oli ainult natuke rohkem rahvast kui poisse platsil. Poisid võitlesid käputäie kaasmaalaste (Belgiast oli ka käputäis, aga nad kisasid kõvemini) kaasaelamise saatel mis jaksasid, aga kaotasid sellest hoolimata keskpärasele Belgiale.

Kehakeel oli meestel terve mäng vilets, saalist lahkudes polnud seda ollagi. Peatreenerist, kes tunneb korvpalli nagu oma viit sõrme, hakkas kahju. Aga mida sa teed. Järgmisel aastal uuesti. B-liigas. A-liigas jätkavad meie naabrid  Soome, Läti, Leedu, Venemaa.