Kiri: Abielu seisku puutumatuna

Abiellumise juurede käivad ka sõrmused. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Väärtus on eetikas ja filosoofias püsiv hinnang, mis mingile kujundile on antud või selle juurde muul viisil kuulub. Üks väärtus, mis on püsinud paar aastatuhandet muutumatuna, on kristlik abielu, ning seda meie enda Euroopa kultuuriruumis.

Katoliku kirik käsitleb abielu mehe ja naise vahelise lepinguna ning – erinevalt teistest sakramentidest – lepingupooli abielusakramendi jagajatena. Kristlikku abiellu saavad astuda mees ja naine, kes vastastikku kinnitanud oma nõusolekut ja vaba tahet abiellumiseks ja kellel ei ole ilmalikust ega kanoonilisest õigusest tulenevaid takistusi abiellumiseks.

EELK peapiiskopi Urmas Viilma ettepanek määratleda abielu põhiseaduses ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna teenib minu hinnangul elukultuuri. Hoolimata sellest, et luterlikus kirikus puudub otsene viide abielu sakramendile, tunnistab kaudselt ka peapiiskop, et abielu mõiste vajab tänapäevases globaalses maailmas konstitutsioonilist kaitset. Säärase sammu on astunud juba üle kümne Euroopa riigi.

Võin käsi südamel vanduda, et ei pea säärast käiku vastandumiseks samasooliste paaride kooselule. Samasooliste paaride kooselu on maine tegevus, nagu seda on ka eri sugupoolte kooselu. Abielu on aga religioosne tegevus, see on kahe eri sugupoole ettevõtmine, mis teenib kõige pühamat eesmärki siin maakeral, milleks on uus elu ning sellega kaasnev õpetus.

Loodusseaduslikult on soorollide erinevus objektiivne, see ei sõltu poliitikast ega moest. Mees ja naine moodustavad koos täiuse, mille kõige kõrgem vorm on abielu. Sellest tulenevalt on üks ja õige abielu käsitlus olnud läbi aegade ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Tunnistagem endile, et kui meie ühiskonnas on tugevad abielud, siis on tugevad ka kõik need kooseluvormid, mis abielust allapoole jäävad.

Minu meelest peaks luterlik kirik tegema tulevikus ühe olulise järelduse: rääkigem pisut rohkem abielu tähtsusest ning lõpuks taastagem ametlikult abielu sakrament.