Kommentaar: Täitsa haigemaja

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Sellest enam ei räägita ja ära nad selle teevadki.

Kõigepealt teatasid haigekassa ja töötukassa, et nimevahetus läheb maksma 865 000 eurot. No see kurikuulus kullahinnaline esimese nimetamine tervisekassaks ja teise töökassaks. Seepeale tõusis rahvas tagajalgadele, justkui oleks nüüdisaegne Mahtra sõda lahti läinud – ei ole see ju tervemõistuslik. Rahvas siunas mis ta siunas, kuni teema vajus unustuste hõlma. Rahuneti mõlemal pool rindejoont.

Mõne aja eest sai teatavaks, et ohhoo – nimevahetus ei lähegi nii kalliks, vaid saab hoopis hakkama 350 000 euroga. Nagu see oleks väike summa. Aga ei ole ju!

Abivajava inimese jaoks ei ole vahet, millise rea pealt või tegevuskuludest see raha tuleb. Sest seni, kuni peab vähiraviks annetusi koguma, nahaarstile ja lastepsühhiaatrile saamist jäämagi passima ning kalli aparatuuri soetamiseks jõulusaateid ootama, on iga euro priiskamine rohkem kui kurjast. Seda enam, kui ei ole ka raha sünnitusosakonna jätkamiseks – aga näe, riigiasutuse nime vaja muuta.

Sama loogikat järgides tuleks ju vaeses riigis ümber nimetada ka haiglad – teeme neist tervisemajad. Sest inimene läheb ju sinna asutusse selleks, et terveks saada – või kuidas? Aga mis vahet sel, mis värvi on kass ...

Sama loogikat järgides tuleks ju vaeses riigis ümber nimetada ka haiglad – teeme neist tervisemajad.

Nali naljaks, aga tegelikult on ju piinlikult kurb, ängistav. Seni oleme hakkama saanud töötu- ja haigekassaga, kuid nüüd enam ei sobi. Mis iganes põhjendusi ja selgitusi ei tooda, lõhnab see igal juhul mitte just meeldivalt. Mis vahet sel inimesele tegelikult on, kas ta ajab asja töötukassaga või töökassaga? Või on asi hoopis selles, et ei kõlba töötada töötukassas ning tervisekassaga kaasneb asjaosalistele tervendav mõju?

Ühesõnaga, hiljuti nähtud unenägu oli lühidalt järgmine. Kogu nimevahetuse protseduur, et mitte öelda haiguslugu (või peaks ütlema terviselugu?), käis hästi läbi mõeldud strateegia järgi. Tuututame algul, et läheb maksma ligi miljon eurot, rahvas jaurab oma jauramised ära, olukord rahuneb.

Siis ütleme, et tegelikult oleme tublid ja hoiame kokku, sest leidsime võimalusi, kuidas säästa ja oluliselt soodsamalt läbi saada. Oluliselt soodsamalt?! Aga kas sisus ka midagi muutub?

Küllap ametite juhtide ja ametnike silmis on Eesti riik nii valmis, et enam millegi muuga tegeleda ei ole vaja. Kui suur väljakutse on kassa nime muutus, on ikka midagi väga paigast ära.

Ja nii nad selle ära tegid – enam ei sobi varsti öelda Mari, tuleb öelda Jüri. No on ju terve mõistusega võttes haigemaja.