Augusti algul sõitsime bussitäie käsitööhuvilistega ühte Venemaa väikelinna rahvusvahelisele festivalile. Kõik oli huvitav, aga minu festival lõppes ootamatu terviserikkega. Sattusin väikelinna kiirabiga nende EMOsse.
Kiri: Lahkusin Lõuna-Eesti haiglast väga hea tundega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohalikud meedikud olid väga heatahtlikud. Aga kui meie giid palus villis varbale plaastrit, oli vastus: «Meile taolisi asju ei eraldata!» See seik ja palju muudki läbielatut oli sarjast «Võimalik vaid Venemaal».
Läbi valu ja kannatuste jõudsin lõpuks kodumaa pinnale. Luhamaa piiripunkti tuli vastu Võru haigla kiirabi. Professionaalne ja vastutulelik brigaad viis mind Võrus asuvasse Lõuna-Eesti haiglasse. Rahulikud ja rõõmsameelsed õed võtsid mind EMOs vastu ja siis saabus doktor. Minu esimene mõte oli: millal küll Contra arstiks on hakanud? (Andku doktor Silver Merisalu mulle see uitmõte andeks.)
Asjalik doktor vaatas mu üle ja teatas, et pean vähemalt nädalaks haiglasse jääma. Esialgu ehmatas see mõte mind, sest elan Põhja-Eestis ja minu «festival» ju pikeneks niiviisi oluliselt. Siiski jäin.
Doktor Merisalu külastas mind iga päev ja andis mu tervisest ülevaate. Suurem valu möödas, oli aega imetleda männimetsa haigla ümbruses, jälgida õdede ja põetajate tegevusi.
Kõik õed, kes minuga tegelesid, olid väga oskuslikud ja kenad, eriti Oksana Soboleva ja Terje Sergejeva. Pärast kanüülide eemaldamist ei mingeid verevalumeid ja ka veenist verevõtmine oli käkitegu. Hooldajad Terje Hendrikson ja Luule Eliste, teie töö on küll ainult suure ja mõistva südamega inimese töö!
Lahkusin Võru haiglast väga hea tundega. Soovin kogu haiglaperele jõudu ja jaksu. Olge terved! Aitäh!