Koolilõpetajatel napib eluks vajalikke oskusi

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ene-Mall Vernik-Tuubel

FOTO: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Õppeaasta algus on igati sobilik aeg hariduselu üle mõtisklemiseks. On kohane pisut unistadagi ja endale lubadusi anda: mida teha algaval kooliaastal teisiti ja paremini.

Milline on meie praegune seis? Ehk on põhjust olla endi üle uhked, sest juba aastaid oleme rahvusvahelise võrdlusuuringu PISA pingeridade tipus. Meie 15-aastaste õpilaste funktsionaalne lugemisoskus, matemaatika- ja loodusteaduste alased oskused on maailma parimatega samal tasemel.

Eesti põhihariduse kvaliteet on ühtlaselt kõrge nii maa- kui linnakoolides ega sõltu märkimisväärselt laste sotsiaalsest taustast. Olgem sellise tulemuse üle tõesti uhked! Ja tänagem õpetajaid asjatundliku pühendunud töö eest.

PISA annab võrdluse teiste riikidega. Ise oleme oma haridusest rääkides vägagi kriitilised. Eestil on olemas elukestva õppe strateegia aastateks 2012—2020. Selle järgi on hariduse keskne eesmärk iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut toetava, õpioskusi, loovust ja ettevõtlikkust arendava õpikäsituse rakendamine kõigil haridusastmetel ja -liikides. Sarnane eesmärk on Eesti hariduskorraldusele seatud taasiseseisvumisajast alates.

Õppijakesksus vaatab vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest, kutseharidusseadusest, kõigist õppekavadest. Ometi ollakse arusaamisel, et sellist õppijat me üldjuhul kooli lõpetamas ei näe. Meie koolide lõpetanutel napib loovust, ettevõtlikkust, õppimisoskusi ja teisi tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas toime tulemiseks vajalikke oskusi.

Seda tulebki pidada Eesti hariduse praeguse seisu olulisimaks dilemmaks: visioon ja eesmärgid on sõnastatud, õpetajate koolitustes pakutakse vägagi häid metoodilisi lahendusi, koolidel on huvitavaid projekte, kogunenud on hulgaliselt häid kogemusi, aga terviklikuks hariduskorralduslikuks lahenduseks pole need veel saanud.

Milliseid vastuolusid ja dilemmasid Eesti hariduses näeme? Hoolimata kõrgetest kohtadest PISA riikide pingeridades tekitab Eesti puhul siiski muret madalal tasemel oskustega õpilaste osakaalu kasv, mis viitab sellele, et kaugeltki kõigile õpilastele pole praegu koolide õpikeskkonnad nende arengut toetavad.

Kiiresti muutuv kool ja üha individuaalsemaks muutuv õpe vajab õppenõustamist. Õppe- ja karjäärinõustamise süsteemist Rajaleidja on tuge saanud õpilaste arv hüppeliselt kasvanud. Väga mahukas ja kavandatust oluliselt suurem on Rajaleidja keskuste töö vanemate ja haridustöötajate nõustamisel. Rajaleidja on jõudnud enamiku väikekoolideni. Ja ometi on õppija nõustamisega seotud üks pakilisemaid probleeme Eesti hariduses.

Nõustamist vajab iga õpilane, kuid koolis suureneb ka keeruliste, niinimetatud hariduslike erivajadustega õpilaste hulk. Eriti keeruliseks muudavad koolielu käitumisprobleemidega lapsed. Nende aitamiseks napib koolides tugi­struktuure: väga on vaja suurepärase ettevalmistusega psühholooge, sotsiaalpedagooge, eripedagooge.

Endiselt on keeruline leida kooli õpetajat. Selline olukord on kestnud kaua, seni rakendatud abinõud erilist leevendust pole toonud. Eesti ühiskonna väärtuste hierarhias on haridus kõrgel kohal, haridus on eelisvaldkond erakondade valimisplatvormides ja kõikvõimalikes arengukavades.

Sellest hoolimata on tõsiseid raskusi oma õppeasutuste kindlustamisel õpetajate, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja teiste õppijat toetava keskkonna loomiseks vajalike asjatundjatega.

Madala haridustasemega mitteõppivate 18–24-aastaste noorte osakaal on viimase üheksa aasta jooksul langenud 10,8 protsendini ja püsinud stabiilsena. Selliste noorte suhteliselt suur osakaal vanusegrupis on eesti hariduse üks murekohti. See on otseselt seotud koolidest väljalangevusega.

Õnneks on väljalangevus viimastel aastatel vähenenud. Põhikooli kolmandal astmel on see stabiliseerunud 0,3 protsendil ja gümnaasiumi esimesel õppeaastal 0,8 protsendil. Positiivne on katkestamiste vähenemine kutsekeskharidus­õppes, kuid see on siiski probleem, mis täiendavate tugiabinõudeta ei lahene.

Murettekitav on poiste pikka aega kestnud halvem positsioon hariduses. Õppest väljalangejate hulgas on poisse rohkem kui tüdrukuid, poiste osakaal eri liiki õpetes väheneb hüppeliselt pärast põhikooli. Gümnaasiumid ja kõrgkoolid feminiseeruvad, madala haridustasemega mitteõppivaid mehi on endiselt rohkem kui naisi. Praegune hariduskorraldus mõjub soolisele tasakaalule negatiivselt ja nii on see olnud juba aastaid.

Kagu-Eestit puudutab tugevalt ääremaastumine. Kohalike haridusvõimaluste ebavõrdsus avaldub nii hariduse sisulises kvaliteedis, valikuvõimaluste piiratuses kui ka erinevates karjääriteedes pärast põhikooli lõpetamist. Põhikoolijärgsete haridusvalikute sõltuvus elukohast ja pere majanduslikest võimalustest on liiga suur.

Mida siin soovitada kohalikele omavalitsustele? Riigireformi üks taotlustest on ääremaastumise vähenemine. Üks võimalus on luua tingimusi, et säiliks haritlaskonna kontakt ääremaadega, kaasa arvatud (suur)valdade ääremaadega.

Mida kaugemal keskusest, seda suurema hoolega tuleks püüda säilitada kooli, sest kooli kadumisega lahkuvad õpetajad ja kaob kooliga kaasnev elukeskkonna kultuurilisus.

(Suur)vallas on mitu kooli, mis oma õpikeskkonnalt loodetavasti vägagi erinevad. Soovitatav on seda erinevust toetada, et õpilastel ja vanematel oleks valikuvõimalusi. Tänapäeval on tähtsustumas individuaalne lähenemine, koolide mitmekesisus loob valikuvõimalusi.

Praeguseid õpilasi ootab elu kiiresti ja järsult muutuvas maailmas. Reaalsus meie ümber on täis probleeme, konflikte, dilemmasid. Heitlikuks tulevikuks valmis olevad inimesed vajavad suutlikkust mõjutada inimesi, olukordi ja sündmusi, võtta endale vastutus, seada eesmärke ja leida vahendeid nende saavutamiseks.

Edasised kavad ongi seotud sellise eesmärgipüstitustega, mis on tegelikult loomulik jätk senistele hariduskorralduslikele püüdlustele.

Edu ja õnnestumisi uueks õppeaastaks kõigile, kes haridusega ja kooliga seotud on! Ja kes poleks?

Tagasi üles