/nginx/o/2018/08/14/11216732t1h61e1.jpg)
Kätte on jõudnud aeg, kui tänavatel ja metsateedel võib märgata uut tõugu jumalaloomi, kes kummardavad tavalisi isendeid lõputu aupaklikkusega. Nad meenutavad veidikene kratte – eesti folkloori kohaselt nõiduslikke olendeid, kes peremehele meelehead kokku tassivad.
Tänapäeval kannavad need olendid poliitikute nimetust. Nad ei vaja enda loomiseks kolme tilka verd ega vanu saunavihtasid, mis tuleb ristteel kuradile viia. Neile piisab ainult häälest, mis valimispäeval nende nime taha tuleks. Selle nimel on nad teatud ajavahemikel väga sõbralikud ja suhtlemisaltid. Ka kingitusi jagatakse hulgaliselt.
Igal poliitikul on valijaga kohtudes kaasas mõni pastakas või kleeps, millel tema nimi ja valimisnumber peal, et tähtsal päeval kõikide kandidaatide seast just see õige ära tabada. Valijal tekibki tunne, et kui midagi saab, peab ka vastu andma. Tõsiasi on, et need pastakad ja kleepsud on valija niikuinii ise kaudselt kinni maksnud, sest teatavasti tuleb suur osa erakondade rahastusest riigilt. Odavad nipid, mis kahjuks töötavad.
Poliitikul on tõesti kratiga teatavaid sarnasusi. Kõige paremini kipub esile tulema tõik, et mõlemad lõpetavad ruttu oma peremehe jumaldamise. Kratt läheb surma, poliitik soojale kohale laua taha. Surnud teenijaga pole midagi peale hakata, samas tuleb poliitikutel hakata oma lubadusi ja rahva soove täitma.
Paraku aga jõuab siis kätte aeg, kui poliitikud lõpetavad suured jalutuskäigud tänavatel ja külateedel ning sulgevad ennast uhketesse riigiasutustesse. Samuti kaotavad nad huvi selle vastu, mitu last ühes või teises peres on ning kus nad koolis käivad. Nende probleemidega tegeletakse koosolekul, kuhu seakasvatajaid ega mesinikke sageli ei kutsuta.
Pärast valimisi tahab poliitik kõigepealt välja selgitada, millise autoga ta välislähetustel käima hakkab ja kui suur on tema palganumber. Eks need on ka tähtsad asjad, aga tavainimestel pole suuremat vahet, kas rahvasaadik tuleb nendega kohtuma uue Mercedese või hoopis jalgrattaga.
Oluline on, et ta üldse tuleb ja arutab nendega kohaliku elu probleeme. Inimesed on nad ju valinud selleks, et nad kogukonna muredega tegeleksid. Poliitik, kellel on aega rahvaga ainult enne valimisi põhjalikult rääkida, petab oma eesmärkidega iseennast ja valijaid.
Jumal tänatud, et poliitikud ei kao pärast valimisi nagu tina tuhka. Pigem tõusevad tuhast nagu fööniksid ning taovad vastu rinda ja toonitavad, kui palju hääli nad said. Kas neil on ka meeles kõik see, mis enne valimisi lubatud sai? Seda näitab aeg.
/nginx/o/2018/08/07/11161523t1hfb6f.jpg)