Kärntõbi ohustab koduloomi üha enam

Andre Hanimägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõppes metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine.
Lõppes metsloomade marutaudivastane vaktsineerimine. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Kuna marutaud on Eestis peaaegu hävitatud, on kasvutempos rebaste ja muude väikeulukite arv, kes talvel toitu otsides võivad ka linna sattuda. Nemad võivad aga kanda kärntõbe.

Valgamaa jahi- ja kalameeste ühistu nõukogu liikme ning jahimehe Jaan Balodise sõnul rebaseid, nagu ka teisi väikeulukeid, tüki järgi ei loeta. «Keegi ei teagi, palju neid on: tehakse ainult vaatlusi, et kas tundub olevat rohkem või vähem,» ütles ta.

Rebasejahti aga naljalt pidada ei taheta, kuna see on kulukas ja keeruline, kuid rebase kasuka eest ei saa midagi. «Tegelikult peaks rebase maha laskma ja maha matma, et haigused edasi ei läheks,» ütles Balodis.

«Sarkoptoosi ehk rebaste kärntõbe on koertel ja kassidel järjest enam. Linnas vähem, maal rohkem,» selgitas loomaarst Jaan Luht. Kärntõppe nakatunud rebane on rääbakas, pulstis ja võib olla suht karvutu – eriti saba. Ka koduloomal võivad kärntõvest tekkida laigud käppadele, koonule, pea ja rinna juurde – oleneb, kui kaugele on inimene lasknud haigusel areneda.

«Kui inimene näeb, et loom kogu aeg kratsib, lakub või nakitseb end, tuleks pöörduda loomaarsti poole,» rääkis Luht. Kassid-koerad võivad kärntõve saada haige loomaga kokkupuutel või isegi saastunud pinnalt.

Luha sõnul tuleb ka inimesel olla loomaga ettevaatlik, sest kunagi ei tea, kuidas see võib käituda või milliseid haiguseid kanda.
 

Tagasi üles