Kiri: Vajadus radikaalsete reformide järele süveneb

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Andres Laiapea

FOTO: arhiiv

Prognoosi kohaselt elab 15 aasta pärast üle poole eestimaalastest Tallinna ning Harju- ja Raplamaa valimisringkondades. See seab Eesti silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle riigikogu valimiste kord.

Üks võimalus on muuta ringkondade piire ja nendes jagatavate mandaatide arvu. Teine võimalus on minna üle üleriigilisele valimisringkonnale. Minu arvates tuleks eelistada viimast. See annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele võrdse kaalu.

Erakondadel on tihti tavaks panna kohalikest kokku pikk nimekiri, mida tuuakse vedama mõni üleriigiliselt tuntum nägu, kellel ei pruugi olla konkreetse valimisringkonnaga sügavamat sidet. Selliseid inimesi liigutatakse ühest ringkonnast teise.

Võru-, Valga- ja Põlvamaal kandideeris eelmine kord näiteks Hanno Pevkur (Reformierakond), kes lasknud seada ennast seni iga kord üles uues ringkonnas. Aga ta kogus päris korraliku häältesaagi, sest oli erakonna kohalik esinumber.

Ka ühe valimisringkonnaga süsteemi puhul kogub lõviosa häältest nimekirja esinumber, kes on tavaliselt antud erakonna peaministrikandidaat. Ülejäänud konkureerivad omavahel selle pärast, kes neist parlamenti pääseb. Ja selles osas olukord muutub. On päris kindel, et maakondliku tuntusega kandidaatide arv valimisnimekirjades sellisel juhul väheneb.

Erakonnad üritavad leida igast maakonnast üks-kaks kohapeal tuntud tugevat tegijat ning ülejäänud kohad nimekirjas hõivavad ambitsioonikad tegelased Tallinnast ja Tartust. Selle tulemusel tallinlaste ja tartlaste omavaheline konkurents suureneb, kuid mujal Eestis häälte killustumine kohalike tegelaste vahel väheneb. See tähendab, et nende šansid parlamenti pääseda tegelikult paranevad.

Väljastpoolt Suur-Tallinna piirkonda häälte saamiseks tuleks erakondadel hakata ajama siis korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuseraha jagamisest enam ei piisaks.

Tagasi üles