Kommentaar: Viiesajaga kuus

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Enam ei ole selles midagi üllatavat, kui vahel mõnelt tähtsalt inimeselt, olgu või riigikogu liikmelt, tuleb eluvõõras arvamusavaldus. See annab vaid signaali, et tegelik elu on hoopis erinev sellest, mida viljeleb arvamuse avaldaja ise või millest ta aru saab.

Äsja sai säärase teoga hakkama riigikogu liige Rainer Vakra, kes märkis Ärilehes: «Kuidas töötav inimene 500 euroga kuus ära elab nõnda, et üür makstud ja endal toit laual, rääkimata pere ülalpidamisest, seda mina isiklikult ette ei kujuta.»

Jutt on siis sellest, et Tallinna statistikaraamatu põhjal selgus, et miinimumpalga saajate arv pealinnas aina kasvab. Jah, ikka räägitakse pealinnast, aga tulge linnast ära, tulge maale ja küll te alles siis näete, mis tegelikult toimub. Ei vaidle vastu, et pealinnas on mure suur, aga et samamoodi muretsetaks ka sellepärast, kuidas Tartust allpool elama peab, seda küll näha ei ole. Isegi mitte nüüd, kui valimisteni on loetud kuud.

Võtame või inimese, kes töötab puhastusteenindajana ja peab peret üleval pidama. Tema ülesanne on teha ränkrasket väga olulist tööd – on ju ka puhtus ettevõtte üks visiitkaarte. Saada selle tervist kurnava töö eest miinimumpalka – see ei ole ettevõtte poolt vaadates tervemõistuslik.

Miks alaväärtustatakse Eestis tegelikult olulise töö tegijat, on miljoni euro küsimus.

Miks alaväärtustatakse Eestis tegelikult olulise töö tegijat, on miljoni euro küsimus. Ettevõte hoiab töötaja pealt iga euro endale, aga kas selline teguviis on – kui moodsas poliitkeeles öelda – pikas perspektiivis jätkusuutlik, on teine teema. Praegu ta töötab miinimumpalga eest, võib-olla juba palju aastaid, aga kui ta varsti pensionile jääb ja esimest pensionit näeb – ega see palgast sõltuv pension ju rõõmu valmista või elu elamisväärseks tee.

Aga milline salongipoliitik, rääkimata poliitbroilerite farmis toodetud poliithakatisest, üldse reaalset elu ette kujutab? Et paremini mõista, kuidas suur osa valijatest elama peab, elagu ise kas või eksperimendi korras 500 euroga kuus. Nii et pere saaks toidetud ja arved makstud. Tuleks see kõne alla? Ei tahaks hästi uskuda, aga kui keegi tõsise väljakutse reaalselt ilma erisusteta vastu võtaks, siis müts maha.

Jätab mõne ülikonna, lipsu ja läikivad kingad ostmata, mille soetamiseks tavainimesel võib kuluda ei tea kui kaua, ja las vireleb. Aga ei tea midagi – nad justkui ju niigi palgavaesed ... Ei kujuta aga ette, kuidas riigikogulane palgaga välja ei tule, et peab kuluhüvitiste arvelt süüa ostma, nagu mõni on teinud.