Viimastel kuudel on palju arutletud, kas pärast vahelduva talve- ja suveaja kaotamist oleks mõistlikum jääda pidevalt talve- ehk vööndiaega või suveaega. Talveaja pooldajad räägivad, et see sobib paremini inimese bioloogilise kella ja elurütmidega. Aju-uurijad väidavad, et inimene puhkab kõige paremini välja pimedas.
Statistikaamet teeb iga kümne aasta järel ajakasutuse uuringut. Viimati toimus see 2010. aastal. Osalejad registreerisid oma ööpäeva tegevused kümneminutilise täpsusega. Tulemustest näeme, et kümneaastastest ja vanematest suurem osa (üle 66%) magab tööpäeva hommikuti vähemalt kella seitsmeni, laupäeval 7.30ni ja pühapäeval kaheksani. Magamaminekuajad varieeruvad 23st 24ni.
Võrdluseks vaatasime päikesetõusu ja -loojangu aegu praegu, kui elame suve- ja talveajas, ainult talveaja ja ainult suveaja puhul. Võtsime aluseks päikesetõusu ja loojangu Eesti südames Paides.
Suveajal kõige pikemal päeval tõuseb päike Paides kell 4.05 ja loojub 22.34, talveaja järgi oleksid kellaajad 3.05 ja 21.34. Talvisel pööripäeval on päikesetõus talveajal 9.09 ja -loojang 15.23, suveaja järgi 10.09 ja 16.23.
Sügistalvisel perioodil jääb enamiku Eesti elanike uneaeg pimedale ajale olenemata sellest, kas Eestis on talve- või suveaeg. See periood kestab oktoobri keskpaigast märtsi alguseni. Samuti läheb enamik inimesi aastaringselt magama pärast päikeseloojangut.
Kevadel ja suvel sõltub aga uneaja pikkus pärast päikesetõusu oluliselt sellest, kas on talve- või suveaeg. Augusti keskpaigas magaksime talveaja puhul tööpäeva hommikul ligi 2,5 tundi valgel ajal ja õhtul oleks tunni võrra vähem aega väljas harrastustega tegeleda.
Eesti elanik magab valgel ajal keskmiselt 365 tundi (kaheksatunnisest uneajast 12,5%), aastaringse talveaja puhul magaksime valgel ajal 564 tundi (19%) ja pideva suveaja puhul 352 tundi (12%).
Seega oleks kasulikum aastaringne suveaeg, sest siis jääb rohkem unetunde pimedale ajale.