Politseikoer Iro leidis Valgamaal metsa kadunud mehe

LEPM
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politseikoer Iro Tartus 2017. aastal.
Politseikoer Iro Tartus 2017. aastal. Foto: Lõuna prefektuur

Täna käivitas politsei Valgamaal maastikuotsingud leidmaks meest, kes läks päeval metsa ning andis tunde hiljem lähedasele teada, et ei suuda sealt omal jõul välja tulla.

„Kogutud info järgi võis mees olla alkoholi tarvitanud ning selline seisund vähendab oluliselt võimalust omal jõul tihnikust välja pääseda. Nii andiski mees ühel hetkel lähedasele teada, et on eksinud ja metsast väljapääsu ei leia,“ kirjeldas Lõuna prefektuuri operatiivjuht Ottomar Virk.

Mehe telefon oli politseisse hädaabikõne laekudes juba välja lülitunud, mistõttu puudus võimalus lähemalt selgitada, kus ta õigupoolest liikuda võis. Mehe leidmiseks kaasati otsingule koerajuht ja politseikoer Iro, kes asusid mehe jälge ajama.

Iro võttis peagi mehe jälje üles ning juhatas politseinikud metsateele, kus kella 18 ajal kohati peagi ka abi vajanud meest. Õnneks oli tema tervislik seisund hea ning meedikute abi ta ei vajanud.

Operatiivjuht Ottomar Virk sõnas, et alkoholijoove on üks põhitegureid, miks inimesed üleüldse hätta või abitusse seisundisse satuvad. „Oli õnn, et mees jõudis metsas ekseldes lähedasele oma kriitilisest olukorrast teada anda. Samamoodi läks õnneks, et teadmata üldse, kus mees olla võiks, leidis koer nii suurelt alalt mehe jälje ning juhatas politsei abivajajani,“ kirjeldas ta.

Virk märkis, et ka kainena on oma kodukandis, metsas ning hajaasustusega piirkonnas palju võimalusi õige tee kaotada. Vähetõenäoline on õige siht valida inimesel, kes on ebaadekvaatne. „Range soovitus on, et purjuspäi pikki teekondi, iseäranis metsa, keegi sellises seisundis ette ei võtaks. Vastasel juhul ei pruugi järgmised juhtumid laheneda nõnda õnnelikult nagu seekord.“

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles