Tänavune Kangro preemia läks kultuurijuhile

Tänavu sai Kangro-preemia Heikki Kelp. Foto: Võrumaa arenduskeskus

Kirjanik Bernard Kangro sünniaastapäeval, 18. septembril, anti Võru kultuurimaja Kannel direktorile Heiki Kelbile üle 29. Kangro kirjanduspreemia -- jutukogu “Elu ongi muinasjutt. 17 elumustrit Võrumaalt” eest.

Žürii koosseisus Janika Kronberg, Merle Sulg, Liina Valper, Ahto Raudoja, Tiia Allas, Inga Kuljus ja Elina Allas otsustasid üksmeelselt, et kõige paremini vastab Kangro preemia statuudile just Kelbi raamat, millesse on põimitud nii ilukirjanduslikke vesteid kui ka oma sugulaste päevikulaadsete sissekannete töötlusi või lausa tema ema 7. klassi koolikirjand punaarmee pealetungi kohta.

Üllatusena tuli tänavune laureaat ka žüriile, kuna Kelp on pigem tuntud kui pikaaegne Võru kultuurimaja juht – selles ametis on ta astumas 25. aastat - ja 41 aastat tagasi astutatud Võru legendaarse rokkbändi Hetero basskitarrist.

Kirjandusteadlase Janika Kronbergi sõnul on raamatu puhul tegu kireva kaleidoskoobiga ja žanriline mitmekesisus ei lase tekkival tervikul laguneda. Jutud “Valja” ja “Soome sepp” on tema hinnangul puhtakujulised, lausa Tuglase auhinda väärivad novellid.

Žürii liikmele Liina Valperile meeldis raamatu puhul, et Kelp on väga südamlikult kirjutanud oma koduküla inimestest ja kasvatusest ning ta tundis raamatus ära isegi kunagise koolidirektori Vambola Kongo.

“See on täpselt see, mis iseloomustab Võru kirjandust,” kommenteeris Ahto Raudoja, ainus seto žüriiliikmete hulgas.

“Raamatust koorus välja võrokeste kuraas, haledus ja hullus,” lisas Tiia Allas.

Täiesti juhuslikult esitles Heiki Kelp just samal päeval Võru Kreutzwaldi muuseumis sama raamatut ja preemia üleandmine esitluse lõpus oligi mõeldud üllatusena.

“Tegelikult oli üllatus väga suur, sest raamatu andsin ma välja oma südamehääle ajel,” sõnas Kelp. “Mul pole kunagi olnud ambitsiooni saada menukirjanikuks. Aga iga tunnustus on mesi sinu mokkadele.”

Heiki Kelbi sõnul ei tegelenud ta kirjutamisega aastaid, kuna kunagi Võru keskkooli minnes jäeti tema kirjand hindamata. Põhjuseks toodi, et see polevat tema enda, vaid hoopis ema kirjutatud.

Raamat jutustab eelkõige (enne)sõja- ja nõukogudeaegsest Võrumaa elu-olust ja kohalike inimeste mentaliteedist, käitumismustritest ning nende kohandumisest ajaga Väimela-Sõmerpalu-Võru kolmnurgas.

“Paljud lood on muinasjutu tagamaaga ega lõppe sugugi mitte alati hästi,” valgustas Kelp. “Väga paljud lood on inspireeritud minu lapsepõlvest ja suguvõsa pärimusest. Lugudel kahtlemata on prototüübid olemas, aga paljud tegelased on kokku kirjutatud mitme ajastu inimestest, sest mustrid korduvad.”

“Elu ongi muinasjutt” ei ole Kelbi esimene raamat. Kaks aastat tagasi avaldas ta üsnagi mahuka raamatu “Hetero tsentrist väljas”, mis annab sissevaate eesti rokikultuurile 1980ndate algusest kuni taasiseseisvumiseni. Samuti on Kelp kirjutanud näidendeid ja laulusõnu. Kirjutamisega plaanib ta jätkata veelgi. “Inspiratsioon tuleb peale ikkagi nii nagu välk taevast ja siis tuleb kirjutada,” sõnas vastne laureaat. “Palju rohkem aega kulub ümberkirjutamisele.”

Heiki Kelp on sündinud 1959. aastal Võrus ning elanud Sõmerpalus ja Võru linnas.

Kangro kirjanduspreemia väljaandmise võttis tänavu seoses maavalitsuste kaotamisega üle SA Võrumaa Arenduskeskus. Preemiaga kaasneb ka rahaline kingitus, milleks alates sellest aastast on 500 eurot. 

Kangro preemiat antakse Võrumaal välja 1990. aastast eesmärgiga teadvustada ja väärtustada Võrumaaga seotud kirjanike loomingut. Esimese preemia laureaat oli Võrumaal Vana-Antsla vallas sündinud luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane Bernard Kangro (18.09.1910-25.03.1994) ise.