Otsida tuleb lahendusi, mitte süüdlasi

, Valga Jaanikese kooli ja Urvaste kooli direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtmise algataja on Urvaste kooli direktor Jaanika Käst
Ettevõtmise algataja on Urvaste kooli direktor Jaanika Käst Foto: Arvo Meeks

Viimasel ajal on Eestis palju juttu olnud probleemsetest noortest. Tähendab see, et noorus on hukas?

Noorsootöö seaduse järgi on noor 7–26-aastane isik. Lapse määratlus on kirjas lastekaitseseaduses, mis peab lapseks alla 18-aastast isikut. Seega on suur osa selle arvamusloo vanuserühmast samal ajal nii laps kui ka noor. Statistikaameti info kohaselt oli mullu Eestis lapsi ehk alla 18-aastaseid 246 991 ja noori 283 350.

Võrreldes selle ajaga kui mina koolis käisin, on noored oluliselt muutnud -- nagu ka kogu ühiskond. Et noorus on hukas, on väga vana ja püsiv mõtteviis. Põlvkondadevaheline ebakõla ja üksteise mittemõistmine on läbi aegade olnud arengu vältimatu osa.

Noored paistavad teiste vanusegruppide seas rohkem silma. Neile on iseloomulik piire kombata, seada varasem elukorraldus kahtluse alla, pakkuda uudseid lahendusi ning uskuda muutuste võimalikkusesse. Samuti iseloomustab neid tahe ja riskijulgus.

Teemakäsitlus ajendab mind kõrvutama vastandpooli. Kõigepealt näen ärksameelseid noori, kes osalevad teatrifestivalidel, lauluvõistlustel, olümpiaadidel, noorkotkaste ja kodutütarde tegevustes, spordivõistlustel, programmides meil ja mujal, valdavad ladusalt inglise keelt, on ka elupäästjate hulgas. Teleri vahendusel jõuavad meieni noorteadlased telesaatesarjast «Rakett 69» või klassikalise muusika interpreedid telekonkursilt «Klassikatähed». Nimetasin vaid piskut sellest, mida Eestimaa noor suudab ja teeb.

Samas näen noori, kes on muserdunud, eluisu kaotanud ning depressiooni ja ärevushäirete küüsis. Puutun tööelus kokku ka alko-, narko- ja nutisõltlaste, laamendajate, vägivallatsejate ja koolikohustuse mittetäitjatega.

Kaasav haridus ja nüüdisaegne õpikäsitus on meie praegused proovikivid. Haridus on muutunud õppijakesksemaks, tulemusele viib individuaalne lähenemine õppeprotsessis ja tuge vajavate laste aitamine. Õppimise laiem siht on sidus ühiskond, mille loovad haritud ja vastutustundlikud inimesed. Lisaks eneseteostusele ning oma huvide ja võimete realiseerimisele peab haridus andma elus, sealhulgas töömaailmas toimetuleku oskused.

See tähendab senisest suuremat avatust muutusteks, et mõista arengut oma elukeskkonnas, regioonis ja maailmas, samuti valmisolekut pidevaks enesearenduseks ja elukestvaks õppeks. Aineteadmiste kõrval on senisest olulisemaks muutunud aineülesed ja õppeaineid läbivad oskused nagu kommunikatsioon ja koostöö. Peame kasvatama ja õpetama noored ärksameelseks ja lahenduskeskseks.

Toimetulek koolis sõltub suuresti õpetaja tegevusest, kuid selleks, et tema töö vilja kannaks, on vaja õpilasi, kes valmis õppeprotsessis osalema. Õppimine ja õpetamine on koostöö õpilase ja õpetaja vahel, pinnase koostööks loovad aga lastevanemad.

Koolitee ja -töö ei ole kerge. Pingutama peavad kõik: nii õppurid, pedagoogid, vanemad kui ka kohalik omavalitsus. Sellest, kuidas meie praegu oma õpilasi abistame, õpetame ja kasvatame, sõltub meie eluolu tulevikus.

Kool on lisaks kodule see koht, kus kujundatakse väärtushinnanguid ja laotakse alusmüür tulevikuks. Kodu on kõige esimene koht, kus laps saab aimu sellest, millises komberuumis ta elab. Sellel, kuidas pere ja lähim suhtlusring suhtub kooli, õpetajasse ja riiki, on otsene seos noorte hinnangute ja arusaamadega. Kui öeldakse, et kõik algab kodust, on see tõde, mitte tühi heietus.

Kuidas olukorda parandada? Vanematele soovituste jagamisel kasutan järgnevalt Valgamaa Rajaleidja keskuse sotsiaalpedagoogi Õnne Naarise mõtteid. Et laps saaks koolis edukas olla ja õppetöös maksimaalselt osaleda, peab ta olema välja puhanud ja tema kõht täis. Laps peab tundma, et temast hoolitakse ja et ta on oluline. Küsi oma lapselt iga päev, kuidas tal läks, ja ära mõtlegi samal ajal tegeleda muuga kui vaid oma lapse kuulamisega. Lapsed soovivad väga teada, mida võib ja mida mitte, nad soovivad selgeid reegleid ja piire. Looge need!

Kodus on tarvis kindlat kohta õppimiseks, piisavalt valgust ja ruumi. Toetavad ja tunnustavad sõnad lapsele kooli kaasa loovad eelduse, et ta saab raskustega koolipäevas hakkama. Puhas tuba, sätitud voodi ja korrastatud koolikott – need on vanema nõudmised, mis aitavad lapsel vastutust kasvatada. Ea- ja arengukohane töö on samuti normaalse arengu tähtis tingimus.

Kui lapse käitumises on märgata midagi tavapärasest erinevat või kui tema õppe­edukus järsult langeb, võib see olla märk, et ta on hädas. Probleemi lahendus algab selle tunnistamisest. Enne kui tegutseda, on oluline välja selgitada põhjused, mis mõjutavad lapse toimetulekut. Kuula last ja räägi õpetajaga, sest otsida tuleb lahendusi, mitte süüdlasi.

Õpetaja poole pöördumist ei peaks kartma, teil on ju ühine eesmärk – lapse heaolu ja areng. Kõik eksivad ja teadmine, et võingi vahel vigu teha, on vabastav. Vigadest ju õpitakse ja luhtumiste keskel võib inimene ometi olla väärtuslik. Targa inimese tunnus on oskus abi küsida. Lapsed on õnnelikud, kui nende vanemad on õnnelikud.

Õpilastele on kehtestatud rida nõudmisi, mida nad kooliastmete lõpuks oskama peavad. Mõni näide: esitama arvu üheliste, kümneliste, sajaliste ja tuhandeliste summana; selgitama naturaalarvulise astendajaga astendamise tähendust ning kasutada astendamisreegleid; näitama kaardil Kreetat, Kreekat, Balkani poolsaart, Ateenat ja Spartat.

Sama vajalik on, et koolis saab selgeks, mismoodi suhteid luua ja kuidas neid hoida, kuidas hoida ennast ja teisi – last õpetades ei saa me neid teemasid tagaplaanile jätta.

Headus ja armastus võiksid olla läbivad ja kandvad teemad ka õppimisprotsessis, õppeainest sõltumata. Teadmised on olulised, kuid kui inimesel puudub taustsüsteem, kuhu neid paigutada ning mida nendega peale hakata, pole ta rahul ega õnnelik.

Viimasel ajal räägime palju erinevuste ja erilisusega toime tulemisest. Keset erinevuste märkamist ja erisugususe toetamist peaksime rohkem hakkama märkama ka meie sarnasusi. Meil on ju tohutu ühisosa: inimeseks olemine.

Tagasi üles