Kalev Raudsepa kiri: tselluloositehase vastu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kalev Raudsepp

FOTO: Arvo Meeks

Valga vallavanem Margus Lepik on paaril korral raporteerinud ajalehe kaudu, et vald on valmis leidma asukoha uuele puidurafineerimistehasele.

Ühe võimaliku kohana on välja pakutud endise Taheva valla piires Koiva ja Mustjõe ala.

Kõigepealt peaks ära õiendama 14. septembri Lõuna-Eesti Postimehe ebatäpsuse. Koiva jõge Eestis ei kutsuta Mustjõeks, vaid Mustjõgi on Koiva jõe üks paljudest lisajõgedest. Koiva puhul on tegemist Läti suuruselt teise jõega ning kui arvestada ainult Lätis voolavaid jõgesid, suurimaga. Oma 452 kilomeetriga ületab see Eesti jõgesid oluliselt ja on lätlastele püha veekogu.

Piirijõena on see Eesti ja Läti vahel vaid 26 kilomeetri ulatuses. Seega peaks küll pigem olema lätlaste kui meie otsustada, kas midagi olulist Koiva äärde ehitada. Võib ette kujutada, missugune mäsu lõunanaabrite juures tõuseb, kui nad meie ulakusest teada saavad: tõenäoliselt Tartu samalaadsed protestid kahvatuvad.

Endise Taheva valla piires on nii Koiva kui Mustjõe kallas Koiva-Mustjõe maastikukaitseala, kokku ligi 2500 hektarit. Koiva puisniit oli esimese viie Eestis asutatud looduskaitseala hulgas (1957), seega võib järeldada, et üks väärtuslikemaid kaitsealasid üldse. Pealegi kinnitavad nii endise Taheva valla kui ka Valga maakonna üldplaneering, et tegemist on rohealadega.

Kuidas võib vallavanem, endine Valga maavanem, niisuguseid tõdesid lihtsalt ignoreerida? Pole ka kuulda olnud, et seda teemat oleks kohalike inimestega arutatud.

Üldse tundub see mõte natuke vildakas vaadatuna toorme poolelt. Rafineerimistehase toormeks on välja hõigatud suures osas väheväärtuslik haavapuit, aga lähiümbruse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti metsad enamikus männikud.

Reostuse poolelt aga sobib ehk üks vanarahva ütlemine: «Tilk tõrva võib potitäie mett ära rikkuda.» Seega pole tähtis, palju vett tarbitakse, vaid missugusel kujul ta loodusesse tagasi läheb.

Tagasi üles