Marek Käis: laste probleeme ei ravi trahviga

Valga piirkonnapolitseinik Marek Käis. Foto: Arhiiv/Lõuna-Eesti Postimees

Piirilinna korrakaitsja kutsub seoses rüüstamistega Valga keskväljakul elanikke üles lastel rohkem silma peal hoidma ja vajadusel sekkuma. Noortele võiks aga linnaruumis tema sõnul laialdasemalt huvitegevust pakkuda. 

Olen politseiniku ja kohaliku elanikuna näinud paljutki, aga viimasel kuul aset leidnud vandaalitsemistega seoses tundus, et uue keskväljaku kõrval avati Valgas vist ka loomaaed. Kuis muidu seletada seda, miks linnasüdamesse rajatut järjepidevalt hävitatakse.

Kui emotsioonid aga kõrvale heita ning vaadata sügavamalt, miks probleem tekkis, peavad appi tulema kodused, omavalitsus, lastekaitsjad, sotsiaaltöötajad, kohalikud elanikud ja teisedki. Peame keskväljakult nägema kaugemale. Minema vandaalitsenud laste kodudesse ning sealt edasi koos juurdlema, kuidas loomalikult käitunud noored tagasi õigele teele aidata.

Enamasti ühendab probleemseid lapsi sarnane taust. Vanematel napib lastele tähelepanu ning vähese hoole tõttu kasvavad võsukesed emal-isal üle pea. Tihti ei ole need pered ka heal järjel, probleeme on esinenud varemgi. Sestap on kohalik omavalitsus nendega juba tuttav enne, kui pahateod sagenevad ja suurenevad sedavõrd, et tarvis on politsei sekkumist.

Probleemsed noored räägivad ka ise, et agressiivse käitumise tagamaad peituvad kaasamatuses, tunnustusvajaduses, igavuses või tekivad näiteks ka grupikaaslaste surve tõttu. Selles ei ole õigupoolest midagi uut, sest väikese Valga kõrval on sama probleemi kogenud ja tunnistanud kogu ülejäänud Euroopa. Lahendused tekkisid samm-sammult alles siis, kui kogukond tervikuna nende lahendamisse oma panuse andis.

Muul juhul ärge hiljem imestage, miks laps lõua tõmbamise kangi aastaid saamata aina agressiivsemaks muutus ning ühel hetkel ise kellelegi lõuga andis.

Politsei tegeleb igal aastal üle Eesti tuhandete lastega, kelle pahategudele pole suutnud piiri panna ei omavalitsused ega lastekaitse. Need juhud on kõige mustem stsenaarium, sest probleemid peaksid leidma lahenduse palju varem. Näiteid on seinast seina.

Mõni laps kannab kaasas terariistu, loobib kividega kõike ettejuhtuvat, ähvardab, varastab, piinab loomi või veelgi halvemal juhul ka eakaaslasi. Koolist viilimine ja suitsetamine on samuti need teod, mis tihti nende probleemide nimistusse kuuluvad. Kokkuvõttes tuleb aga mõista, et halb ei ole laps, vaid tema teguviis. Ükski laps ei sünni ilma sildiga «tulevane õigusrikkuja».

Kui allakäigutrepp aga hakkab tekkima, peaks see olema märk, et midagi on korrast ära. Parim ennetus on, kui igaüks püüab märgata abivajavat last ja sekkuda ise, mitte ei pea sekkumist kellegi kolmanda pärusmaaks. Laste probleemide tekkepõhjused tuleb välja uurida. Vaid siis saab last aidata ja teda õiguskuulekale teele suunata. Need võimalused on küll kohati üpris piiratud. Selge on aga, et ühtki sotsiaalset probleemi trahviga ei ravi. Veel kaugemal tegelikkusest on see, kes tõsimeeli väidab, et «pätipoisse» parandab vaid vangla.

Valgas seisame silmitsi keskväljakul vandaalitsenud poistega, kelle vanus jääb 10–15 aasta vahele. See on iga, kus laps kõige mõjutatavam. Võimalust neid õigele teele aidata ei tohi seega alahinnata. Sestap panime 5. oktoobril omavalitsuse, sotsiaaltöötajate, lastekaitsjate, vanemate ja teistega lahenduste leidmiseks pead kokku ning sõlmisime kirjalikud lepped, mida igaüks nende laste aitamiseks ära teeb.

Tahan uskuda, et politsei sekkumise kõrval näeb iga mainitud osapool ja teisedki võimalusi, mida just nemad Valga noorte elu edendamiseks ära teha saavad. Olgu selleks siis kodu, kool, kohalik omavalitsus, noortekeskused või teised. Rõhutan veel kord, et trahv või vangikong ei ole lahendus. Politsei sekkumine on õigupoolest kõigi võimaluste nimistus viimane, mis üldse ühe lapse käitumise mõjutamisel päevakorda peaks tekkima.

Alles hiljuti puutusin kokku noortega, kes soovisid Valga linnaruumi saada mõnd lõua tõmbamise kangi või mistahes sarnast treeningvahendit, et sportida ja nii oma vaba aega sisustada. Mõistan, et raha selleks ei kasva puu otsas ja kõiki soove jalamaid täita ei saa, aga neid noori tuleb kuulata. Võimalusel saab leida ka ajapikku mõningadki vahendid, et nende õiguskuulekate noorte huve vaba aja veetmise võimaluste laiendamisel arvestada.

Pean uhkusega tunnistama, et Valga linnakeskkond on muutunud atraktiivsemaks. Kindlasti on aga iga projekti plaanides paslik mõelda, kes on kriitilisemad sihtrühmad.

Kes kõige enam linnaruumis endale mitmesuguseid aja veetmise võimalusi vajavad? Arvamusi on erinevaid: mõni soovib mugavat pargipinki, teine tervet mänguväljakut, kolmas kaalub turistidele tõmbekeskuse loomist. Noorte vajadusi ei tohiks kunagi pidada teisejärguliseks. Nagu öeldakse: nemad ongi meie tulevik. Kui noorte huvitegevusi linnaruumi arendustegevustes mitte arvestada, saavadki trendiks nurgatagustes suitsetavad, räuskavad ja vandaalitsevad noorsandid.

Kokkuvõttes tuleb aga mõista, et halb ei ole laps, vaid tema teguviis. Ükski laps ei sünni ilma sildiga «tulevane õigusrikkuja».

Meie kõigi töö saab olema raske, sest muutus ei tule üleöö. Ja see töö peab olema sihipärane, noorte soove arvestav. Ainult nii saame loota, et Valgal tekib võimalus uhkust tunda palju enama kui nüüdisaegse keskväljaku üle. Kui probleemsed noored saavad abi, oskavad nad vanemaski eas aina enam väärtustada seda, mida ja miks me teiega siin nõnda hoolega ehitame, edendame ja hoiame. Kui õpetus on õige, jagavad nad neid saadud väärtusi samamoodi edasi oma kunagistele pisematele pereliikmetele.

Valga ei ole nii rikas linn, et ehitada, leppida laastamistöödega ning siis taastada või midagi uuesti püsti ehitada. See kõik on kallis ja kaua oodatud edulugu, mille sel suvel keskväljakuga saavutasime. Need tuhanded eurod, mis praegu noorte vandaalitsemiste, põletamiste, sodimiste ja lõhkumiste najal tuulde on tallatud, võiksid õigupoolest kuluda ju sellele, et linnaruumi veelgi uhkemaks teha.

Tunnen sügavat muret, kui probleemide ilmsiks tulles vaadatakse tühja pilguga ainiti politsei poole ja peidetakse pea liiva alla. Ei tohi mõelda, miks ei saa, vaid kuidas saaks neid noori aidata. Mõistagi teeme politseinikena endast oleneva, et lahendusi pakkuda, aga samas suunas peab töötama iga inimene, kelle võimuses noorte paremateks tulevikuvaadeteks midagi ära teha. Olgu selleks märkamine, keeruliste peresuhete ja sotsiaalsete probleemide leevendamine, laialdasemad huvitegevused või noorteprogrammid.

Soovin, et mõtleksime tõsimeeli iga probleemse lapse puhul: «Mida mina saan ära teha?» Ja kulutagem vähem võhma suhtumisele, et probleemset last aitab ainult politsei, trahvisedel või vangikong.