Tiit Loim: hüvasti, kõva käsi?

Tiit Loim Foto: Arvo Meeks

Olen läbi aastate olnud hämmingus, miks küll vaesed eestlased valivad paremerakondi, kes nende huvisid ei esinda. Arvasin, et suunamuutus saab ühel päeval tulla vaid siis, kui rahvas valgustuse leiab ja informeeritult otsustama hakkab. Läks aga hoopis teisiti.

Vastuseks esimesele küsimusele on pakutud, et tegu on vastureaktsiooniga nõukogude võimu aastakümneid peale surutud ideoloogiale, mille tõttu sotsialism seostub nüüd eelkõige vabaduse kaotuse ja vägivallaga. Marju Lauristin pakkus Andrus Ansipi fenomeni seletuseks, et valijad samastuvad tema kõva mehe kuvandiga.

Veel mõni aeg tagasi sai kuulda, kuidas Mart Laar kinnitas, et astmeline tulumaks tuleb üle tema laiba. Või et Andrus Ansip ei taha lastele lennukilt raha külvata. Tundus, et postsotsialistlik trauma, mis väljendub näiteks ka lääneriikidega võrreldes väiksemas tolerantsuses, saab poliitilistes eelistustes mööduda vaid aastakümnetega. Idealistina mõtlesin, et alles siis saab justkui John Rawlsi vaim jälle võidu Robert Nozicku ees.

On huvitav, millele seekordsed riigikogu valimised keskenduvad. Kuidas näiteks sotsid suudavad inimesi veenda, et nende ideed on paremad sotsiaalpopulistliku Reformierakonna omadest, nagu neid nimetas Andrei Korobeinik.

Aga mis siis juhtus? Ansip läks vabatahtlikult Euroopasse, Mart Laaril ütles tervis üles. Ajaloolist hetke, kus aus uue generatsiooni kandidaat võtab sisevalimistel võidu Edgar Savisaare üle, samuti ei saabunud. Ka Savisaarel ütles üles tervis. Opositsioonierakonnad aga avastasid, et valimiste igavene võitmine ei tähendagi Reformierakonna igavest valitsemist. Piisas vaid omavahel kokkuleppele jõudmisest ja täiesti sujuvalt sai Eesti sisuliselt vasakkoalitsiooni ning uue ajastu, nii et keegi ei märganudki.

Juhivahetustega muutus teatavasti üllatavalt palju ka paremerakondades. Nüüd toetavad kõik väiksepalgaliste maksuvabastust ja lennukilt raha külvamine ehk universaalsete lastetoetuste tõus on saanud reaalsuseks. Reformierakonnast lahkunud Andrei Korobeinik leidis, et tema nüüdseks endisest koduerakonnast on saanud kabanoss, ketšupi ja sinepiga, kõigile.

Tegelikult ei peaks üllatunud olema: elu ei ole ennustatav. Kuigi oleksin vist oodanud, et tajutav muutus on midagi enamat sellest, et enamik kirub nüüd kehva alkoholipoliitikat.

On huvitav, millele seekordsed riigikogu valimised keskenduvad. Kuidas näiteks sotsid suudavad inimesi veenda, et nende ideed on paremad sotsiaalpopulistliku Reformierakonna omadest, nagu neid nimetas Andrei Korobeinik.