Päevatoimetaja:
Kersti Kond
766 3888

Jälgimisseadmed eakatele?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Alailma jõuab meieni teateid, et mõni inimene kaotsi on läinud. Eriti siis, kui metsades-rabades valminud seened ja marjad.

Enamasti leitakse kaotsiläinu peagi. Reeglina on ta küll rohkem või vähem segaduses ja alajahtunud, aga elus. Paraku alati otsitavat elusana leida ei õnnestu. Kurva tõestuse selle kohta pakkus paari nädala tagune juhtum Ahja lähistel, kus 88-aastane vanahärra eksis metsa ja sealt elusana enam ei väljunudki.

Võib aru saada inimesest, kes tunneb, et tal on piisavalt jõudu, et omapäi seenele-marjule minna. Kuigi eakas seda iseseisvalt tegelikult teha ei tohikski, minnakse pahatihti ikka üksi. Omaealisi kaaslasi napib või on nad sellised, kes oma võimekuse suhtes korilusega tegeleda enam nii optimistlikult meelestatud pole. Lapsed ja lapselapsed on aga hõivatud või kaugel või neid lihtsalt ei vaimusta väljavaade memme-taadiga pool päeva metsas jõlkuda.

On aga ka juhuseid, kus inimene kaotsiminekuks sugugi metsa ega rappa minema ei pea. Nagu näitas nädalatagune juhtum Võrus, võib kodutee käest kaduda ka mõnesaja meetri kaugusele poodi minnes.

Sellistel puhkudel kiputakse süüdistama lähedasi: miks te lasete vanainimesel üksi kauplusse minna. Ent sõdu, küüditamisi ja muid ränki ajaloosündmusi näinud põlvkond ei anna nii kergesti alla ja toonitab visalt oma peaaegu et põhiseaduslikku õigust ise hakkama saada. Mõistagi kuulub selle õiguse juurde õigus endale poest sobivat toidukraami valida. Sest ega need teised – reeglina nooremad – ju õieti mõista osta ...

Pealegi võib inimene segadusse sattuda täiesti ootamatult. Tean vanainimest, kes endaga kenasti hakkama sai, kuni ühel päeval lõppes harjumuspärane poeskäik sellega, et pärast mitmetunnist otsingut leiti proua kodust paari kilomeetri kaugusel keset raudteed kodule vastassuunas kulgemas.

Ehk aitaks see, kui varustada eakad elektroonilise jälgimisseadmega: umbes sellisega, nagu on kriminaalhoolduse all olijatel? Ilmselt mõnel puhul see ka aitaks. Aga kuidas veenda inimest seda kasutama? Ja kuidas seadmete hankimist-jagamist korraldada?

Abi oleks ka moodsast telefonist, millel seade, mis inimese asukohta kindlaks teha aitab. Paraku on sellest funktsioonist kasu vaid siis, kui see sisse lülitatud on.

Nii tundub, et kõige kindlam viis viia inimesteni teadmine äraeksimise ohtudest on siiski pidev teavitustöö. Niisiis räägime, räägime, räägime ...

Märksõnad

Tagasi üles