Külavanema rolli tähtsust on maaelu edendamisel raske ülehinnata

Taevaskoja külavanem Ahti Bleive, Põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) peadirektori asetäitja. Foto: Tomi Saluveer

Küla- ja maaelu on viimasel ajal taas üsna palju kõneainet tekitanud. Seda eelkõige tänu haldusreformile ja sellele, et püütakse juba hinnata hiljutise reformi mõju maapiirkondadele ja külaelule. Ega keegi oskagi täpselt öelda, kui palju on elu maal nüüd lihtsamaks või keerulisemaks läinud.

Kogukondade esindajatega suheldes tundub aga olevat valdav seisukoht, et haldusreform vähemalt siiani midagi otseselt paremaks muutnud ei ole. Kurdetakse reeglina võimu kaugenemise üle ja seda, et vallad kipuvad olema haldussuutmatud. See tähendab, et probleeme, mis kodanikel või ettevõtetel tekivad, lahendatakse aeglaselt ja pealiskaudselt. Vähemuses on teisel arvamusel olijaid, kes ütlevad, et pigem on asjaajamine siiski paranenud ja kõik läheb õiges suunas.

Sellest, kas asjad on läinud paremaks või halvemaks, on palju olulisem küsimus, kuidas külakogukonnad saaks ise enda eest tõhusamalt seista ja oma elukeskkonda parandada. Valla keskus koos ametnikega on nüüd väga paljudest küladest füüsiliselt kaugenenud. Ainuüksi seetõttu sõltub küla areng tahes-tahtmata järjest enam elanike eneste aktiivsusest, organiseeritusest ja sellest, kas külas on sädeinimesi, kes protsesse eest veaksid. Oluline on, et elanikud omavahel suhtleksid ja koostööd teeksid, vastasel juhul ei ole ka suuremat arengut loota.

Millised on siis võimalused küladel oma arengut suunata? Need on sisuliselt ikka samad, mis olid ka enne haldusreformi. Parimaid tulemusi on ette näidata neis külades, kus olemas külavanem või siis toimib kohalikest elanikest moodustatud selts või mittetulundusühing. Suurepärane variant on, kui külal on olemas mõlemad. Lisavõimalus külakogukondade hääle kuuldavamaks tegemiseks on see, kui kohaliku omavalitsuse üks komisjonidest on pühendunud maaelu teemadele.

Samuti on võimalik moodustada tegutsevatest külavanematest ja külaseltsidest omavalitsuse piires ka katusorganisatsioone, nagu näiteks külavanemaid või külaseltse ühendav selts. Sellise organisatsiooni olemasolu korral võib märgatavalt kindlam olla, et omavalitsuses hoitakse külade arengu teemal kätt pulsil.

Kui Põlvamaad näiteks tuua, siis 181 külast on külavanemad olemas ligikaudu neljakümnes. Teist sama palju on külasid, kus tegutseb ka külaselts. Paljudel juhtudel need kattuvad, see tähendab, et on olemas nii külavanem kui ka -selts. Mõni külavanem on valitud mitme küla peale. See on eriti otstarbekas siis, kui on tegemist rahvaarvult väiksemate asulatega.

Kindlasti on ka külasid, kus küll külavanemat ei ole ametlikult valitud, aga on olemas inimene, kes seda rolli sisuliselt täidab.

Siiski on Põlvamaal arenguruumi veel üsna palju. Kindlalt võib väita, et need külad, mis olid nii-öelda organiseerunud juba enne haldusreformi, on paremini hakkama saanud ka nüüd.

Milleks võiks üks küla külavanemat ja seltsi vajada? Kahtlemata on nende rollid eri külades erinevad ja sõltuvad palju sellest, kui põhjalikult ja kohusetundlikult valitud külavanem oma ametit võtab. Samuti oleneb palju sellest, kuivõrd on tal vaba aega kodukandi teemadega tegeleda.

Külavanemaks olemine pole kellelegi neist põhitöö, vaid pigem lisakoormus, mida kantakse tasuta ja vabatahtlikult. Reeglina kuulub nende pädevusse kohaliku kultuurielu korraldamine ja mitmesuguste ürituste organiseerimine. Samuti projektide algatamine ja elluviimine, on see siis mingite vahendite soetamine, mõne objekti korrastamine või rajamine.

Paljudel juhtudel tegeletakse ka heakorraga ja mitmesuguste sotsiaalteemadega.

Külavanemal on võimalus esindada oma küla omavalitsuses ja muudes institutsioonides. Teisalt on ka vallavalitsustel võimalik saada kohapeal elavalt külavanemalt teavet ja küsida abi probleemide lahendamisel. Ideaalis võiks toimida side mõlemal suunal: kodanik-külavanem-omavalitsus ja omavalitsus-külavanem-kodanik.

Kindlasti ei saa külavanem katta üksi kõiki külaelu puudutavaid teemasid. Meeskonna olemasolu on oluline, et vältida kogu koormuse ja vastutuse koondumist ühele inimesele. Külavanemal puuduvad võimalused otseselt lahendada teatud spetsiifilisi ja suuremaid probleeme, näiteks neid, mis puudutavad taristut ja sotsiaalvaldkonda. Need on nii või teisiti vallavalitsuse pädevuses. Samas saab külavanem või selts omalt poolt kaasa aidata, et omavalitsusel oleks võimalus ka neid probleeme kiiremini ja tõhusamalt lahendada.

Igal juhul on mõistlik kõigil kogukondadel leida endi seast eestvedajaid ja hakata aktiivselt tegutsema oma kodukandi arendamisega. Mida varem, seda parem. Kõiges ei saa ega pea lootma ainult vallavalitsusele, vaid üsna palju saab oma kodukoha jaoks ka ise ära teha.

Elanikega läbi arutades on vajalik igas kandis panna kirja, milline on visioon tulevikuks. Kuhu tahetakse arengus jõuda? Milliseid üritusi korraldada või objekte rajada või korrastada? Milline võiks olla küla taristu? Kuidas võiks olla korraldatud külaelu ja milline võiks küla välja näha näiteks kümne aasta pärast? Teisisõnu tuleks korraldada küla arengukava koostamine. Sealt edasi on vaja vaid sihikindlalt liikuda eesmärkide täitmise poole. Külaelu arendamine on ju tegelikult suures osas meie kui külaelanike endi teha.