Mõistuse või südamega?

Räpinasse on homseks kokku kutsutud suur koosolek, et võidelda tselluloositehase vastu, mille ühe asukohana on pakutud piiriäärset ala Võru- ja Setomaal.

Vaidlus tehase sobivuse üle meie piirkonda pole ratsionaalne ega saagi olla. Ettekujutus, mida kujutab endast selline tehas, milline on selle mõju lühemas ja pikemas vaates elukeskkonnale ning majandusele, on üsna ähmane.

Enamik sel teemal sõna võtvaid inimesi on nagu siinkirjutajagi kui pimedad kerjused india muinasjutus, kes, hoides parasjagu käes kas elevandi saba, kõrva või lonti, üritasid igaüks suurt looma kirjeldada. Kellel oli käes elevandi saba, sellele näis loom harjana; kellel kõrv, sellele oli elevant kui puuleht; kellel lont, sellele paistis elajas hoopis köiena.

Ka tselluloositehase puhul suudab üks hinnata üht, teine teist tahku, kuid tervik kipub olema hoomamatult suur. Ja kui asi kipub üle mõistuse käima, on eestlane harjunud pigem kartma kui kahetsema.

Mõistuse hääl peaks hüüatama: kui asjad on segased, laskem asjatundjatel uurida ja küllap teadjamehed siis ütlevad, mis juhtub, kui talitame nii- või naamoodi! Tartus arvati, et uurida pole vaja, sest kõik on niigi selge. Pärnumaal seevastu leitakse, et ega uurimine tükki küljest võta. Kuidas talitada aga Võru- ja Setomaal?

Uurimisega on inimestel erisuhe, sest näiteks Väimela suurkanala rajamiseks koostatud keskkonnamõjude hinnangu saatsid emotsionaalselt ülesköetud inimesed suvisel koosolekul lihtsalt kukele: ei usu ja kõik! Miks peaks tselluloositehase mõjude hinnang, kui see kord valmiks, kedagi milleski veenma? Eestlane usub ju pigem naabrit kui keerulise jutuga spetsialisti.

Nii on omamoodi paratamatu, et tselluloositehase või ükspuha millise suurema planeeringu puhul langetatakse otsused mitte ratsionaalselt, mõistusega faktidele tuginedes, vaid emotsionaalselt ehk südamega. Süda aga aimab eestlasel igal juhul halba.

Kas vabriku tõrjumine Pärnumaale päästab metsad, mille pärast muretseme? Arvestades, et puiduvajaduse katmiseks on arendajad juba arvestanud ka Põhja-Läti puiduga, näib surve raiumisele suurenevat ka Kagu-Eestis. Ükspuha, kus see vabrik allpool Emajõge ka ei asuks – vajadus meie piirkonna puidu järele kasvab.

Kas riigil ja teistel metsaomanikel jätkub jaksu trotsida kiusatust suurendada metsaraiet ajal, kui kiiresti kasvava nõudluse tõttu puidu hinnad üha kasvavad? Parafraseerides Marcus Tullius Cicerot: kui kõnelevad harvesterid, siis seadused vaikivad.