Valga noormees käis Mehhiko metsi uurimas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kristjan Sepp Mehhiko kaktuste vahel

FOTO: Erakogu

Kuula artiklit

Maaülikooli magistrant ja Valgamaal ettevõtlusega tegelev Kristjan Sepp käis kahe koolikaaslasega Mehhikos rahvusvahelisel metsandustudengite kokkusaamisel. Järgmisel aastal võõrustab seda tudengite suurt kokkusaamist Eesti ja seetõttu püüti šnitti võtta. Aega jäi aga ka selleks, et tutvuda selle Ameerika riigiga, kus 50-aastast metsa juba vanaks peetakse.

Mida te seal Mehhikos tegite?

Seal oli seesama tore üritus, mille järgmisel aastal Eestis korraldame. Üle maailma tulevad metsandustudengid kokku ning neile tutvustatakse kohalikku kultuuri ja metsandust.

Mida sealt õppida oli?

Sain sealt hästi palju teada mändide kohta. Mehhikos on umbes 70 protsenti maailma männiliikidest, Eestis vaid paar. Huvitav oli käia jõulupuude istandustes. Need olid nii-öelda Ameerika standardite järgi kasvatatud puud ja nende hulgas mitu liiki, mida Eestis jõulupuuna ei kasutata. Näiteks mänd pole Eestis jõulupuu, aga seal on. Samuti seedripuud.

Kuidas Mehhiko metsad võrreldes Eesti metsadega tunduvad?

Mehhikos näevad puud tunduvalt vanemad välja, kui tegelikult on. Mingi puu kohta öeldi, et see on väga vana puu, 50–60 aastat. Eestis on aga vanad puud hoopis eakamad. Eks see kliima on seal väga muutlik. Üks päev kannad jopet ja teine päev oli ainult lühikesi pükse vaja. Sellised tingimused on puudele keerulised.

Palju seal ringi liikusite?

Käisime pealinnast ainult allpool kuni Oaxacani välja. Seal vahemikus vaatasime linnu ja väiksemaid kohti. Päris palju sai ikka bussiga sõita: kõige pikem sõit oli kümme tundi. Eelmisel aastal samasugusel üritusel Aafrikas sõitsime praktiliselt iga päev bussiga, pikematel päevadel vähemalt kümme tundi. Selles suhtes oli Mehhikos mõnusam.

Kas kõikide riikide esindajad käisid igal pool koos?

Jah, kahe suure bussiga. Eestis teeme samamoodi: 150 inimest ja kaks suurt bussi. Mehhikosse siiski ei tulnud 150 inimest kokku. Osa infot tuli inimestele nii hilja, et ei jõutud pileteid ära osta. Umbes 90 inimest tuli kohale.

Kas väiksema seltskonnaga ei saanud kuskil käia?

Saime ikka. Jõudsime varem kohale ja saime kaks esimest päeva ringi reisida. Meiega olid ka üks slovakk ja soomlane. Otsisime Mehhikost ingliskeelse giidi ja sõitsime mikrobussidega ringi.

Mis Mehhiko puhul kõige enam üllatas?

Mulle oli ebameeldiv lõhn, mis muutus linnas iga kümne meetri tagant. Näiteks kallas mõni oma kohviku solgivee otse ukse taha. Teises kohas tegi keegi oma kärudes takosid. Ega joogivesi ka juua kannatanud. Vett tuli ikka poest tuua.

Samuti väga vahelduv ilm. Ühes kohas oli öösel toas pluss kolm kraadi.

Kuidas mehhiklased sümpoosioni korraldamisega toime tulid?

Nägin neid viimati 2016. aastal, kui nad seda üritust planeerisid ja meile ettekande tegid ning siis ma küll kartsin, et nad ei saa hakkama, sest ei osatud isegi inglise keelt. Aga kohale jõudes tõdesin, et korraldajad olid selle ära õppinud. Kõik visuaalid, meened ja Powerpointi esitlused olid väga kõrgel tasemel. Olin väga positiivselt üllatanud, sest nad nägid detailidega kõvasti vaeva ja asjad olid tõesti hästi korraldatud.

Kes teie Mehhikos käimist rahastas?

Leidsime endale sponsoreid. Need olid metsandusfirmad. Nendega tuli läbi rääkida, mida nad tahavad vastu saada, kui meid rahaliselt toetavad. Tegimegi endale näiteks sponsorite kirjadega särgid ja kandsime neid seal. Samuti tutvustasime loengutes teiste riikide esindajatele neid metsafirmasid.

Järgmisel aastal on niisiis samasugune suurüritus Eestis. Kuidas korraldus sujub?

Praegu on korralduse poolelt hea seis, sest hakkasime sellega tegelema juba eelmisel aastal. Ütleme nii, et pool eelarvet on koos. Kokku on see natukene alla 150 000 euro. Mitme sponsoriga on kokkulepped sõlmitud. Midagi õnneks ostma pole veel pidanud ega ka broneeringuraha maksma. Marsruut on paigas ja tegeletakse majutusasutuste otsimisega. Pisidetailid tuleb veel läbi arutada, aga suurem plaan on paigas.

Mida Eestis esile tõsta tahate?

Tahame promoda, et Eesti on suur metsariik, kus väga arenenud metsatööstus. Samuti tahame esile tõsta meie uuenduslikke IT-lahendusi. Plaan on panna droone lendama ja näidata saekaatreid ja palju muud. Mehhikos käib saekaatris töö niimoodi, et paar meest tõstab palke peale ja siis on lintsaag, kus nad lükkavad palki edasi-tagasi. Meil läheb palk masinasse ja sealt tuleb sobivas mõõdus laud. Eestis on see protsess kõvasti arenenum. Seda plaanimegi näidata.

Mis on teie täpne ülesanne metsandussümpoosionil?

Mina tegelen IT-poolega. Samuti organiseerin Valga piirkonnas kõiki teisi asju. Meil on üheksaliikmeline meeskond ja seetõttu peavad kõik suutma üksteist aidata.

Valgas on inimestele näiteks huvitav näidata, kui lihtne on üle piiri välisriiki minek. Paljud väljastpoolt Euroopa Liitu pole sellist asja näinud.

See on küllap paljuski ka riigi kultuuri tutvustamise üritus?

Muidugi on see ka reklaam Eestile. Viime inimesed isegi Saaremaale, kus näitame igasuguseid vaatamisväärsusi. Käime peaaegu terve riigi läbi. Kindlasti saab välismaa tudengitele palju näidata metsaga seotud asju. Näiteks Ootsipalu hiiglasi ja Tamme-Lauri tamme. Eesti kultuuri ja metsandust saab omavahel hästi ühendada.

Olete metsandussümpoosionitel osalenud kolmel korral. Kuidas need teid kui ettevõtjat arendanud on?

Näen füüsiliselt, millisest puuliigist mingi aksessuaari teen. Eestis võid sa endale osta ükspuha mis puuliigist lauda, aga ei näe füüsiliselt seda puud. Näiteks oleme mõnest Aafrika puu puidust teinud lipsu. Kui Aafrikas seda puud näed, saad sellest endale hoopis teise pildi.

Samuti oskan rohkem mitmesugustel teemadel rääkida, sest silmaring on laiem. Mulle on kuuseäris tuldud ütlema, et mis mina, noor inimene, sellest üldse tean. Mul aga on juba päris palju kogemusi ning valdan seda teemat päris hästi, kuna olen tegelenud jõulupuudega juba üle kümne aasta.

Tagasi üles