Lõuna-Eesti Postimees peab esimest sünnipäeva

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

LEPM

2. november 2018, 00:15

Kroonpressi trükikojas trükiti esimene Lõuna-Eesti Postimees. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Homme, 3. novembril möödub aasta Lõuna-Eesti Postimehe esimese numbri ilmumisest. Tähistame oma sünnipäeva koos oma lugejatega. Kuna leht ilmub Valga, Põlva ja Võru maakonnas ning seda tellitakse mujalgi Eestis, ei saa me piirduda vaid ühe sünnipäevapeoga. Seega korraldame neid kolm. Homme kohtub lehetoimetuse rahvas lugejatega Valga Selveris: pakume kringlit, jagame lehte ja ajame juttu. Sünnipäevapidu on lähiajal kavas ka Võrus ja Põlvas. Täpsemad sünnipäeva pidamise kohad ja kellaajad anname teada lähiajal leheveergudel. Tulge meiega koos tähistama!

Aasta põnevat tööd parimate kolleegidega

Sirli Homuha, peatoimetaja

Veidi rohkem kui aasta tagasi käis uue lehe loomise nimel intensiivne töö. Juba augustis sai selgeks, et uus leht tuleb, septembris sündis lehe nimi, oktoobris seadsime paika uut meeskonda ja tegime ajurünnakuid. Mida lähemale jõudis 3. november, seda suuremaks kasvas kõigi pinge. Ikkagi ju esimene number ja see peab hea saama. Nii ka läks: meid saatis edu ja tähelepanu.

Aasta jooksul oleme püüdnud oma edujoont hoida. Juba ilmumise teisel kuul avaldasime Lõuna-Eesti mõjukate edetabeli, mis tekitas kõneainet üle Eesti. Mais korraldasime arvamusliidrite kohtumise, millest tegime ka otseülekande. Lõuna-Eesti Postimees on olnud aruteluplatsiks nii sünnitusosakondade sulgemise kui tselluloositehase rajamise teemadel, koondades leheveergudel piirkonna kõige tulisemad mured ja mõtted. Esimene aasta on olnud väga huvitav ja töömahukas.

Hea lehe taga on tubli ja tugev toimetus. Meil on parimad ajakirjanikud ja toimetajad, suurepärane fotograaf, klienditeenindaja, reklaamitöötajad ja leviinimesed. Seda kõike saab teha vaid ühtse meeskonnana.

Meie toimetus erineb paljuski teistest, sest piirkond on suur ja kõiki inimesi ühte punkti koondada ei ole mõttekas. Nii ongi meil töötajaid nii kontoris kui kodukontorites, nii Võrus, Valgas, Otepääl, Tartus kui ka Põlvas. Kõik toimetuse liikmed iga päev omavahel ei kohtu, kuid me näeme üksteist Skype’i vahendusel ja aeg-ajalt ühise koosolekulaua taga või hoopis kontorist väljas.

Põnevaid teemasid ja ettevõtmisi meil oma lugejate jaoks jagub ja aastatagune lehetegemise õhin pole kuhugi kadunud. Põnevatest inimestest ja teemadest Lõuna-Eestis puudust pole.

Lõuna-Eesti Postimehe esimene aasta

Margus Mets, Lõuna-Eesti Postimehe vastutav väljaandja

Lõuna-Eesti Postimehe üks vaieldamatuid trumpe on tugev toimetus. Suur tänu kõigile, kes aasta jooksul ajalehte panustanud! Peatoimetaja Sirli Homuhal on õnnestunud leida väga eriilmelised tugevad ajakirjanikud ja koos tegevtoimetaja Jaan Rapiga panna nad tulemuslikult koos töötama. Tomi Saluveer, Maarius Suviste, Arved Breidaks, Tiit Loim ja Siim Saavik. Nendes meestes on nii analüüsikainust kui ka parasjagu emotsionaalset tundlikkust. Hästi tabatakse ära, mis on inimestele oluline, mis mitte.

Fotograaf Arvo Meeks on innukalt lennutanud Lõuna-Eestis fotodrooni. Maailma vaatamine hoopis teise nurga alt paneb nii mõndagi harjumuspärast ümber hindama. Linnusilmaga jäädvustatud Taevaskoda ja Sangaste loss avasid minule nendest paikadest täiesti uue mõõtme.

Aga tänud ka meie lugejale! Kasvus on veebilehe lounapostimees.ee lugemine. Kui keskmiselt külastab seda nädalas 40 000 inimest, siis tänavu oli ka nädalaid, kus lugejate arv tõusis 70 000ni, ühel nädalal isegi üle 90 000. Kõige enam loetakse meie veebilehte lauaarvutitest. Kuid juba iga neljas lugeja tuleb uudiseid hankima mobiiltelefoni abil. Paljude jaoks uskumatu, kuid kõikjal maailmas kasvabki lehelugemine mobiiltelefonist.

Samas on Lõuna-Eesti Postimehe jaoks jätkuvalt väga oluline meie paberleht ja selle lugeja. Paberleht postkastis sümboliseerib paljude jaoks kestvust, aegade järjepidevust, rahvuslikku iseseisvust, haritust, arutlusoskust. Hoolimata sellest, et maailm on viimase 161 aasta jooksul tundmatuseni muutunud, tuleb tunnistada, et Jannsen tekitas Postimehega 1857. aastal eestlastele tänuväärt lugemisharjumuse, mis kestab siiani.

Laatadel näed tõelisi tegijaid

Jaan Rapp, tegevtoimetaja

Lõuna-Eesti Postimehe esimene tööaasta on pakkunud mulle omajagu toredaid võimalusi käia laatadel või teistel rahvasündmustel inimestele meie lehte tutvustamas ja jagamas.

Kõige südamelähedasemad on olnud laadad koduses Valgas: juunikuine linnapäevade laat ja sügisene Liivimaa mihklilaat. Seal näeb alati hulka tuttavaid – sealhulgas selliseid, kes saanud tuttavaks töö kaudu. On selliseidki, kes tuttavaks saanud just laatadelt. Raske on küll pakkuda konkurentsi meie tublile klienditeenindajale Tiinale, kes näib tundvat vähemalt iga teist laadakülalist, aga minulgi seostub juba mõni proua eelmiselt laadalt ostetud suitsuangerja või härra huvitava tehnikavidinaga.

Täiesti eriline kogemus oli aga toimetusega kohalolek suvisel Seto Folgil. Kui seni oli seto hing mulle kaugeks jäänud, siis Värskas sain tollest hingusest tugevasti osa. Nii palju toredaid inimesi: kogu päeva peale kuulsin vaid üht sapist repliiki ja arvan, et see küll Setomaa inimeselt ei tulnud.

Oli eriline hoida käes värsket lehenumbrit ja saada seejuures soe pilk tollaselt ülemsootskalt Piret Torm-Kriisilt, kelle pilt lehe esikülge ehtis. Või müüa loosiratta keerutamisõigus muusik Jalmar Vabarnale. Või süüa kohalike laste puhtast südamest pakutud metsmaasikaid.

Selliste hetkede nimel tasub lehte teha ja käia seda pakkumas tõelistele tegijatele – meie lugejatele.

Kummardus lugejatele

Maarius Suviste, reporter

Ja saabki aasta täis uue ajalehe ilmumisest. See aeg on läinud nii kiiresti, et pole õieti arugi saanud.

Selle aasta jooksul on eriti hinge läinud lugejate tänusõnad, head sõnad. Selle eest, et uus hea ajaleht hakkas ilmuma.

Eriliselt on hinge läinud ühe memmekese öeldu: «Teie ajalehest saan lugemiselamuse.»

Mis saavad lehetegijatele veel ilusamad sõnad olla.

Kõige suurem tunnustus ja märkamine on lugejatelt. Aitäh teile, ja kummardus!

Värske ja tugev

Tomi Saluveer, reporter

Olles ringiga ajakirjanduse juurde tagasi jõudnud, on Lõuna-Eesti Postimehe aasta olnud mulle tõeliselt värskendav. Endise majandusajakirjanikuna on piirkondliku levikuga lehte teha väga põnev − teemade ring on lai ning sõna «rutiin» minu jaoks võõras.

Sõidan ühel päeval Ridali lennuväljal purilennukit vedava vana Vene «moosiriiuliga». Teisel päeval ajan jahimeestega metssea ja hundi jälgi. Kolmandal päeval turnin Toftani, Räpina paberivabriku või Värska Vee tootmisliinidel. Neljandal päeval pildistan säärude krossi Sõmerpalus või cheerleader’eid ehk ergutustüdrukuid Mesikäpa spordihallis. Põikan Räpina keraamikakotta, räägin lindil trikke tegeva slackliner’iga või heraldikaspetsialistiga teemal, kas kanepileht ikka sobib valla sümboliks. Käin Vargamäe filmiplatsil ja Alaveski loomapargis vanemateta jäänud luigepoegi pildistamas. Minu jaoks on tähtsad ka kõik majandusteemad.

Kõlab kui reklaam ajakirjaniku elukutsele, kuid tegelikult see nii ongi. Tean, et ka Võru noortekeskus on korraldanud meediaringe. Noortel, kel on suhtlemisoskust ja julgust, kelle eesti keele hinne on kõrgem kui kolm miinus ja kes taluvad ka reporteritööga kaasnevat stressi, on see amet üks võimalikest tulevikuvalikutest. Iga päev uued teemad ja tutvused. Silmaring laieneb, mis võib päädida võitudega «Kuldvillaku» saates. Või mõnel teisel juhul poliitikas.

Klassikalise ajakirjanduse asemel saavad inimesed üha enam neid huvitava info kätte sotsiaalmeediast, praegu räägitakse usaldusväärse ja objektiivse ajakirjanduse kriisist. Kohaliku levikuga lehtede puhul on aga väljaanded sageli piirkonna mõjukate reklaamiandjate või poliitikute nägu.

Ligi aasta aega tööd Lõuna-Eesti Postimehes pole andnud nendele hirmudele alust. Pole tekkinud tunnet, et konkureeriva Facebooki või Instagrami ees võiks käed üles tõsta. Või kahelda ajalehe erapooletuses. Lõuna-Eesti Postimehe meeskond on eripalgeline, kuid tervikuna tugev ja aus.

Lennates möödus aasta

Tiit Loim, reporter

Mäletan, et toetasin omal ajal ajalehe ühe maakonna asemel ka Põlva- ja Võrumaale laienemise ideed, sest eeldasin, et see võib vähemasti mingiks ajaks vähendada muret, kas ikka igasse numbrisse asjalikke teemasid jagub.

Peab ütlema, et ülehindasin ees ootavat muutust mõnevõrra. Ka kaks ülejäänud Kagu-Eesti maakonda on siiski inimasustuselt hõredad ja pealinnast turvalises kauguses. Nii et nädalavahetustel valves olles ei ole siiamaani tulnud muret tunda, kuidas küll kõik saabuv infomassiiv ära hallata. Ehk teisisõnu: kolm perifeeriat koos jäävad ikka ääremaaks – siinkohal sugugi mitte negatiivses tähenduses.

Samuti jäi sama suureks reporterite arv, nii et toimetuse poolelt vaadates on töökeskkonna peamised väärtused vähemalt siiani alles jäänud: on nunnumeeter, on eksootika ja murede vahel pilvelõhkujate asemel palju rahu ja vaikust.

Värskeim pilk Lõuna-Eesti Postimehele

Siim Saavik, reporter

Mäletan hästi oma esimest tööpäeva. Tõsi, see oli alles kolm kuud tagasi. Istusime Eesti Meedia Tartu kontoris koos peatoimetaja Sirli Homuhaga ja vaatasime kella. Olime koosolekuruumis kahekesi, laual uhke televiisor ja mikrofon. Kell 9.30 ilmusid nagu võluväel ekraanile ka uued kolleegid. Esimesena võttis sõna Sirli, kes tutvustas mind ja lasi teistel toimetuse liikmetel ennast ka mulle tutvustada. See oli minu esimene sõõm kõige huvitavamast ajalehetoimetuse tööst Eestis.

Pean tunnistama, et ei uskunud, kuidas üks toimetus iga päev üksteist nägemata töötada suudab. Aga mõne aja möödudes adusin, et suudab, ja väga edukalt. Arvatavasti on edu taga professionaalsus, mida kogenenumatel kolleegidel nii palju jagub, et vahepeal sellest tükikesi ka mulle jagatakse.

Tööd on palju ja toimetus väike, kuid kõik saab alati tehtud. Üks väikese toimetuse eeliseid on kindlasti seegi, et üksteist aidatakse palju. Kui mul puudub mingi piirkonna kohta info, siis võin täie kindlusega loota, et mõni kolleeg päästab mind teadmatusest. Seda kinnitab ka minu lühikene praktika Lõuna-Eesti Postimehes. Selline õlg õla kõrval tunnetus kaotab kõik vahemaad, mis meil üksteisega on.

Reporter peab kohal olema

Arved Breidaks, reporter

Öeldakse, et reporteri tool toimetuses peaks olema tühi, sest reporter peab olema elu ja sündmuste keskel. Sündmusi veeretab elu aga ette ka selliseid, kus neutraalseks vaatlejaks jääda on võimatu.

Jäädvustasin 8. oktoobri pärastlõunal kella 14 ajal parasjagu Veriora kandis Võrumaa sõjamehele Jakob Mäharile mälestusplaadi avamist, kui taskus tuksatanud telefon teatas, et Võru lähistel on alanud teist päeva kadunud 76-aastane mehe otsingud.

Lahkumine Verioralt oli rutakas, kuid jäi sündsuse piiresse. Tee peal täpsustasin, kus mehe otsingud maastikul algavad, kes võiksid olla kõneisikud. Otsingud algasid kella 16 paiku Võru lähistel Võlsil.

Intervjuu politsei Võru piirkonnavanema Anti Paabiga salvestatud, katteplaanid videolooks olemas, asutasin kella 17.30 paiku end toimetusetuppa, et lugu monteerida ja faktid uudiseks vormida.

Töö oli poole peal, kui helistas Võru piirkonnapolitseinik Mirjam Uibo lühikese telegrammteatega: «Leidsime üles. Elus. Ootame kiirabi.» Mulle tähendas see video- ja fototehnikaga uuesti sündmuspaigale kiirustamist, et õnnelik hetk jäädvustada. Tee peal helistasin tegevtoimetajale, et ta meie online-uudisesse vajalikud muudatused teeks – olime Eestis esimesed.

Metsas lamanud mehe juurde oli jäänud üks kaitseväelane ja kolm politseinikku. Kiirabi polnud saabunud. Salvestasime Paabiga uue, ajakohasema intervjuu. Kuna kiirabi lasi end oodata, otsustasid asjaosalised turjaka mehe seniks politseiautosse sooja tassida.

«Arved, kas tuled ka appi?» küsis Anti Paap mu käest. Vahest oleks ma pidanud filmima, kuidas nad kolmekesi rasket meest ähkides metsast välja tassivad, aga need kaadrid jäid tegemata. Mees oli tõesti raske, kuid välja me ta metsast saime.

Kella 19 paiku sai rohkem kui ööpäeva metsas veetnud mees kiirabile üle antud ning kui mul kella 21 paiku videoloo uus ja rõõmsam versioon valmis, võisin oma 12-tunnisele päevale kriipsu alla tõmmata.

Uudishimu uue lehe vastu kasvas vajaduseks tellida

Margus Timmo, lugeja

Hakkasin Lõuna-Eesti Postimeest tellijaks aasta tagasi uudishimust ja hea pakkumise pärast. Esiti tellisin lehe kampaania ajal kolmeks kuuks lihtsalt uudishimust, et mida uus väljaanne endast kujutab, aga kui kolm kuud sai läbi, tellisin juba kogu aastaks. Põhjus on lihtne: minu meelest annab Lõuna-Eesti Postimees väga hea ülevaate Kagu-Eestis toimuvast.

Minu töö on seotud Setomaaga. Seetõttu on mulle oluline, et areneksime ja edeneksime koos naabritega. Sestap on ka eluliselt tarvilik teada, mis toimub Lõuna-Eestis tervikuna – kuidas ettevõtlus areneb, millised ideed on saanud elujõu, kuidas läheb teistel valdadel ja nii edasi.

Mulle kui Lõuna-Eestis elavale inimesele pakub ka inimlikult suurt huvi avastada neid põnevaid asju ja sündmusi, mida ajakirjanikud on üles leidnud ning Lõuna-Eesti Postimehes edasi annavad.

Mul on väga hea meel tõdeda, et Põlva, Võru ja Valga maakonnas elavad inimesed, kes hoolivad teistest inimestest ja loodusest ning et ma saan sellest teada Lõuna-Eesti Postimehest.

Loodan, et üha rohkem inimesi annab oma põnevatest tegemistest lehes teada, sest see kujundab meie ühist arusaama keskkonnasõbralikust ja kaaskodanikest hoolivast piirkonnast.

Lõuna-Eesti Postimees on teinud häid valikuid

Risto Sepp, lugeja

Mulle tundub, et Lõuna-Eesti Postimehe toimetus on teinud palju õigeid valikuid. Tänu nendele on leht olnud kohal igal pool, kus on olnud oluline kohal olla. Ja kus peaks leht eelkõige kohal olema? Eks ikka rahva seas. Soovitan seda joont ka hoida. Ja kindlasti mitte kaugeneda Valga inimestest, kes on oma hea lehega harjunud. Nii suure piirkonna puhul on ju oht olemas.

Näiteks see, et Lõuna-Eesti Postimees laatadel käib, on superhea asi. Erinevalt poliitikutest on leht seal kohal ka siis, kui pole tulekul valimisi.

Eks mina kui metsamees vaatan muidugi asju ka oma vaatevinklist. Selles suhtes suur tunnustus teile – te ei ole kallutatud selles valdkonnas. Hoidke oma neutraalset joont!

Mulle meeldib, kui suudate leida ka edaspidi tõelised tähed, keda lugejatele esitleda. Tuleb näidata mitte isehakanud prominente, vaid tööinimesi, kes elu edasi viivad. Näiteks ettevõtjaid, kes on pildil ja kellel ette näidata ka tulemusi.

Omalt poolt luban, et võtan ka edaspidi Lõuna-Eesti Postimehe veergudel sõna, kui midagi hinge kriibib ja kui vähegi aega on.

Operatiivne ja originaalne

Tiit Toots, lugeja

Minu mulje Lõuna-Eesti Postimehest on positiivne. Rõõmu teeb see, et uudiseid tehakse operatiivselt ja on olemas ka heal tasemel veebiväljaanne. Kui maakonnas midagi toimub, jõuavad uudised kohe ka internetti. Olengi pigem digilehe jälgija, kuid loen ka paberlehte.

Lõuna-Eesti Postimehe väärtus on samuti see, et kirjutatakse ise olulistest teemadest. On tunda, et meie oma piirkonna ajakirjanike käsi on mängus. On näha, et ajalehes ei kopeerita teiste väljaannete uudiseid.

Tervet Kagu-Eesti piirkonda hõlmav ja kolm korda nädalas ilmuv leht on väga teretulnud. Ajalehes on operatiivne info ja leht on ülevaatlik. Samuti on uudised tasakaalus, kajastatakse sündmusi, on ka arvamuslugusid ja intervjuusid. Eriti meeldiv on näha edulugusid, kui keegi on kusagil midagi saavutanud või on teistele heaks eeskujuks.

Võrumaa arenduskeskuse poolelt on kajastus ajalehes väga hea. Nii palju kui me infot välja saadame, võetakse see omaks ja sellest ka kirjutatakse.

Kohtumiseni lehepäevadel!

Urve Sinisalu, lugeja

Iga ajalehe näo kujundavad selle tegijad. Praegu võib öelda, et Lõuna-Eesti Postimehe tugevus on selle meeskond. Nende tugevus seisneb ajalehe eesmärke silmas pidades selles, et nad elavad ja töötavad Kagu-Eesti eri piirkondades ja tunnevad hästi oma kodukoha omapära. Ja kirjutavad hästi.

Nüüd kui ajaleht on juba aasta aega ilmunud kolme maakonna väljaandena, saab öelda, et see ei ole lasknud ennast segada samas piirkonnas ilmuval Lõunalehel ega Võru ja Põlva maakonnalehel. Kirjutisi on ilmunud kogu piirkonnast. Tartumaa elanikuna tahaksin rohkem lugeda oma kunagisest kodumaakonnast Valgamaast.

Kohtumiseni igal lehepäeval!

Kommentaarid