Jaan Rapp: oskame küll inimesed olla

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaan Rapp

FOTO: Arvo Meeks

Kuula artiklit

Tihti jääb mulje, et paljud ennast inimeseks nimetavad olendid on jäänud pidama arenguetappi, kus neid juhivad pigem ürglooduslikud instinktid, mitte ratsionaalsus või intelligents.

Nii jõuavad meieni ikka ja jälle teated selle kohta, kuidas mõne kihutava ja/või purjus roolikeeraja süül on inimesed surma või raskelt viga saanud. Ei näi küll sedamoodi, et politsei plaan liiklussurmade arvu iga aastaga vähendada sellise suhtumisega lähiajal elluviidav oleks.

Paljudes Eesti linnades hakkavad just õhtupimeduses vinguma rehvid, kui mõni uljaspea taas tänavatel kiiruskatseid harrastama on asunud. Julgen öelda, et näiteks Valgas on sellist kummivilistamist just tänavu teisel poolaastal eriti palju olnud. Iga kord olen seda kuuldes mõelnud, et millal see juhtub... Õnnetus. Hiljuti kahjuks juhtuski ja viga sai kolm noort inimest. Kuid karta on, et see õnnetus ei jää viimaseks omataoliseks. Inimloomust nii kergesti ju ei muuda.

Mida näitab see meie kohta, kui politsei kohalolek keskväljakul sedavõrd tuntav peab olema?

Teine ehmatav kinnitus selle kohta, et meie kaaskodanike käitumine vahel üpris mõistusevastane võib olla, seondub Valga uue keskväljakuga. Vaevalt sai see valmis, kui seal algasid lõhkumised, sodimised ja põletamised. Tõsi, enamiku selliste tegude taga on teismelised, kelle puhul piiride kompamine ja normide rikkumine pahatihti arenguprotsessi osa on. Aga samas peaks suureks saama ka ilma linnaruumi lõhkumata.

Väljakul hakkas üpris sageli liikuma politseinikke ja abipolitseinikke. Kuid seegi ei osutunud piisavaks ja nüüd on korrakaitsjatel keskväljakul asuvas hoones oma tuba, kust saab platsil silma peal hoida ning võtta ka esmaseid ütlusi või korrarikkujatega vestelda.

Ühest küljest kiiduväärne tegutsemine politsei ja vallavõimu poolt. Teisalt aga... Mida näitab see meie kohta, kui politsei kohalolek keskväljakul sedavõrd tuntav peab olema?

Õnneks sain hiljuti ka kinnituse, et kõik pole veel kadunud ja teatud asjaoludel on võimalik lubamatu kangelase mängimine avalikus ruumis nullilähedaseks viia.

Sõitsin esimese lumega Valgast Tartu. Hinges hirm, et kui paljusid kraavis olevaid autosid näen. Ühtegi ei näinud. Küll aga võis näha rohkesti ilmselgelt suverehvidega autosid, mis sõitsid lubatust oluliselt madalama kiirusega – arvestades teeolusid. Nii et oskame küll inimese moodi ennast ja teisi säästvalt käituda, kui tahame.

Tagasi üles