Kaupo Kutsar: tasuta bussiga Valgamaalt Tartusse sünnitama ei sõida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaupo Kutsar

FOTO: Arvo Meeks

Kuula artiklit

Valga vallavolinik leiab, et poliitikud peaks suutma tõde haiglate tuleviku kohta rahvale ausalt välja öelda. Plaan koondada kogu Eesti meditsiin ainult nelja keskusesse küll seisati, kuid see pole unustatud. 

On olnud suur luksus, et meie poeg juba 20 aastat tagasi sai sündida Lääne-Euroopa standarditele vastavas moodsas sünnitusosakonnas Valga haiglas. Järgnevate laste sündimine uhkes ja hubases kodulähedases haiglas oli teatud mõttes argipäev. Meie perel oli Valga sünnitusosakonna tublide töötajate hoole all seitse unustamatut kogemust, kui ilmavalgust nägi viis poissi ja kaks tüdrukut.

Meie pesamuna Kertu-Maria jaoks aga seda võimalust enam ei olnud. Valikud olid Tartu, Võru või Põlva sünnitusosakond. Otsustasime privaatsema Põlva kasuks. Viisin abikaasa sünnitama ja järgmisel päeval sõitsin peresünnitusele: kõik oli hästi, personalile ainult tuhat tänu. Kodus olid teised lapsed elevil ja sõitsin ka nendega õekest vaatama. Kuna koju veel ei lubatud, pidin kaasale ja tütrele hiljem järele sõitma.

Kui nüüd arvestada, et Valga ümbruse inimesel on Võru ja Tartu sünnitusmajja üle 80 kilomeetri sõitu, tuleks sarnases olukorras sõita kokku 640 kilomeetrit. Seega saab öelda, et riik on lükanud transpordikulud lihtsalt inimeste kanda. Teatavasti sünnitama ju tasuta bussiga ei sõida.

Valitsused pole lisaraha leidnud ja seetõttu anti haigekassale vabad käed kulude kokku tõmbamiseks. See oli oluline otsus, sest sellega poliitikud otsekui taandusid meditsiini rahastamise ja haiglavõrgu kujundamise küsimusest.

Juhtisin 1. oktoobril Valgas peaminister Jüri Ratase tähelepanu asjaolule, et neile oli ju Postimehe andmetel vähemalt aastast 2014 Valga ja Põlva haigla sünnitusosakonna sulgemine teada ning seda ka valitsusjuht Ratasele. Arvasin, et valitsus võiks siis aumehe moodi välja öelda, et selline ongi olnud riigi strateegia, ning selgitada, mis on selle plussid ja miinused. Miks siis lüüakse praegu poliitilist vahtu ja lihtsalt köetakse inimestel ootused üles?

Ratase väitel tegi Põlva otsuse, et nad ei soovi sünnitusosakonda sulgeda, vaid vajavad riigilt lisaressurssi, kuid Valga ise sellist otsust ei teinud. See ei saavat olla peaministri otsustada. Ratas olevat öelnud mitu korda Valga haiglas inimestega kohtudes, et kui seda suletakse sellepärast, et ei jätku eurosid, aga suudetakse kvaliteet tagada samal või kõrgemal tasandil, on valitsus selleks valmis. Seda olevat näidanud Põlva juhtum. Valitsus oligi selleks valmis ja järgmise aasta eelarves ongi Põlva sünnitusosakonnale nähtud ette lisarahastus.

Tuleb välja, et juba 18 aastat tagasi valmis arengukava, kus tulevikuplaanid vägagi üksikasjalikult lahti olid kirjutatud. Maailmapanga rahastatud ja meie sotsiaalministeeriumi läbi viidud konkursi põhjal sõlmiti kahe Rootsi firmaga – Scandinavian Care Consultants AB ja SWECO International AB – leping Eesti haiglate arengukava väljatöötamiseks. Selle tulemusena valmis aprillis 2000 Eesti haiglate arengukava aastani 2015.

Spetsialistid pakkusid dokumendis Lõuna-Eestile lahenduseks ülikoolikliiniku Tartus, teise tasandi haiglad Võrus ja Viljandis ning tervisekeskuse Valgas. Ülejäänud haiglad tuleks kava järgi sulgeda või kasutada neid muudel eesmärkidel.

Valgas oli valminud just uhiuus haigla, kuid arengukava järgi olevat Valga piirkond liiga väike, et seal oleks vaja teise tasandi haiglat. Juba aastal 2000 leiti, et Valga haigla tuleb muuta taastusravikeskuseks, mis hõlmaks ka koduhooldust. Haiglahoonet saavat kasutada ka tervishoiukeskusena päevakirurgia otstarbel.

Põlva haiglal ei nähtud vajadust teise tasandi voodite järele. Hoonele pakuti kasutamist tervishoiukeskusena päevahoolekande ja päevakirurgia spetsialistidega. Raviosakonnad oli plaanis ümber ehitada ja kasutada pikaravi tarbeks, taastusraviks ning hooldekoduks.

Võrumaa haigla jaoks planeeriti rekonstrueerimist teise tasandi haiglaks koostöös Põlva haiglaga. Voodikohtade arv oli tol ajal liiga suur ja seda taheti vähendada ning vabanev pind muuta hooldekoduks.

Sünnituste arv oli paljudes haiglates 300 aastas või isegi alla selle. Seda pidasid Rootsi eksperdid liiga madalaks, et kindlustada kõrget kvaliteeti ja töötajate pädevust. Seevastu hädasünnitused – isegi need, mis toimuvad kiirabiautos või taksos – olevat rootslaste andmetel reeglina väga madala riskiastmega nii emale kui lapsele.

Miks siis lüüakse praegu poliitilist vahtu ja lihtsalt köetakse inimestel ootused üles?

Kogu selle rootslastest ekspertide koostatud arengukava järgi peaks Eesti meditsiin koonduma nelja keskusesse. Tohutu diskussiooni tulemusel esialgu see plaan seisati, kuid seda ei ole kardetavasti unustatud.

Haigekassa eelarve prognoosidest oli ja on näha meditsiinisüsteemis haigutav auk vajaduse ja katte vahel. Valitsus(ed) pole lisaraha varasemalt leidnud ja seetõttu anti haigekassale vabad käed kulude kokkutõmbamiseks. See oli oluline otsus, sest sellega poliitikud otsekui taandusid meditsiini rahastamise ja haiglavõrgu kujundamise küsimusest.

Otsuseid teeb haigekassa nõukogu, mis on küllalt värviline, kuid domineerib meditsiinitöötajate arvamus. Nende ja suurhaiglate seisukoht on üsna ammu, et vähem haiglaid on parem.

Kogu haiglate võrgustumise kava ning Põlva ja Valga sünnitusosakonna sulgemise teema on olnud pika arengukava osa. Tulevikuplaan on täpselt paberil teada, kuigi graafikust ollakse mitme aastaga maha jäänud.

Samas on loogiline, et iga uus valitsus ei pööra pikemaajalist arengustrateegiat vastupidises suunas. Kuid minu arvates peaks poliitikud suutma ka tõde rahvale ausalt välja öelda. Nagu on öelnud president Lennart Meri: «On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.»

Tagasi üles