Maarja Punak: mida noor netis teeb?
14. november 2018, 00:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politseinikuna saan rääkida sotsiaalmeediast ja noortest paraku eelkõige negatiivses võtmes. Politseini jõuavadki üldjuhul vaid halvasti lõppenud juhtumid.
Noored soovivad saada juutuuberiteks ja instagrammeriteks. Nad tahavad saada põhimõtteliselt tuntuks ning siinkohal ei ole niivõrd oluline, millega täpselt seda saavutatakse. Üks noormees pani näiteks enda seljas oleva pusa põlema ja hüppas seejärel hüppetornist järve, et saada 1000 laiki. Ei saanud nii palju. Üks laps lõi otse-eetris oma koera, et saada võimalikult palju vaatamisi. Tõepoolest sai, kuigi jah, enamike vaatajate arvates ei olnud tema tegu sellegipoolest okei. Õnneks.
Üks arvutimängur tegi teise kohta halvustava video ega olnud nõus eemaldama seda enne, kui sai vaadata järele, mitu vaatamist sellel on. Kui oleks olnud rohkem kui sada, oleks ta enda sõnade kohaselt keeldunud video eemaldamisest.
Kuidas selliseid juhtumeid ennetada? Oluline on rääkida positiivsetest võimalustest tuntuks saada. Kui noor hakkab jälgima kahtlase sisuga gruppe või lehti, siis tasub uurida, mis sisu ta sealt ootab ja otsib. Kui peamine infoallikas on näiteks Eestlaste Kolmnurga grupp Facebookis, tuleks võimalusel leida noorele ikkagi midagi, mis teda päriselt huvitaks. Teiste rumalusi vaadates ei saa loota, et ta enda mõtted oleksid risti vastupidi head.
Noortel on soov teha järele ka juba teiste tehtud rumalusi. Eelkõige meenuvadki eluohtlikud või tervist kahjustavad katsumused. Olgu selleks siis klaasitäie viina ärajoomine või jää ja soola katse. Pahatihti pannakse ka inimese elu lausa ohtu (hüpped kõrgustest) või ta sunnitakse ta ülimalt ebamugavasse situatsiooni, näiteks kästakse riideid veebikaamera ees seljast ära võtta. Kuidas seda kõike ennetada?
Kui midagi uut on muutumas trendiks, tasub oma lapsega sel teemal vestelda ja rääkida võimalikest kaasnevatest ohtudest. Õnneks on Eesti noored jäänud võrreldes muu maailmaga ikkagi üsna mõistlikuks. Meieni ei jõudnud näiteks Belgias laialt levinud väljakutse katsetada, kui lähedalt keegi julgeb enda pihta õhupüssist tulistada. Mitmel noorel inimesel tuli seetõttu haiglasse minna. USAs aga levisid eksperimendid, kus juht pidi vaikselt liikuvast sõidukist välja astuma ja selle kõrval tantsima. Ja mitme sõidukiga juhtus seetõttu õnnetus. Rääkimata pesugeelide söömisest, mis oli noorte seas teema, kuid mida minu teada järele ei proovitud.
Pornograafiliste materjalide kättesaamine on noortele tehtud nutitelefonidega lihtsaks ning see pakub neile huvi. Teise klassi õpilane on kiusanud enda klassikaaslast pornoklipiga, kuhu saab lisada inimese näo ja nime. Noored prindivad välja internetist leitud peenisepilte ja sokutavad neid üksteisele asjade vahele. Äärmuslikel juhtudel on kümneaastased proovinud pornovideost nähtut proovida. Samuti on noori, kes pornosõltuvuse tõttu kooli ei jõua.
Kui midagi uut on muutumas trendiks, tasub oma lapsega sel teemal vestelda ja rääkida võimalikest kaasnevatest ohtudest.
Kuidas ennetada? Hakkan end küll kordama, kuid ka see on teema, millest ennekõike tuleb noorega rääkida avatult. See ei tohi valmistada talle piinlikkust ja ta peab teadma, et tema vanemad oskavad kaasa rääkida ja nõu anda. Siis ei pea laps esitama seksuaalsete teemade kohta küsimusi kuskil Facebooki-grupis või anonüümses foorumis, kus kunagi ei saa olla kindel, kas antud soovitus on heatahtlik ja kasulik.
Pildistamishuvi on viinud noored selleni, et neil on kaustad täis tuhandeid pilte endast ja teistest. Enamasti leidub nende seas ka fotosid, mida sõbrad hea meelega ära kustutaksid. Või pilte, mis on tehtud rumalusest, sest aeg-ajalt käib ikka mõnes koolis üle laine, kus poisid saadavad üksteisele pilte oma peenisest, joonlaud selle kõrval. Nutimaailmas oskuslikumad kasutavad lausa mõõteäppe. Neiud aga, kes on oma kehaga rahul (ja see on muidu väga hea), saadavad endast nappides riietes pilte silmarõõmudele. Selliste fotode puhul siiski aeg-ajalt keegi rikub omavahelisi kokkuleppeid ja jagab neid edasi ning tekkinud olukorraga toimetulemine võib olla üsna keeruline ülesanne.
Ka siin on ennetamine lapsevanema suunata. Kui ta ostab lapsele nutitelefoni, peab sellega kaasas käima ka õpetus, millest tasub üldse pilte teha ja mida on mõistlik teistele edasi jagada. Hea on näiteks soovitada noorel panna iganädalane piir telefonis olevate piltide arvule, et ta tõepoolest jätaks sinna vaid need, mis päriselt meeldivad ja mis telefoni võõrastesse kätesse sattumise korral ei tekitaks lisamuret.
Neid teemasid, mida välja tuua ja millest lapsevanem võiks kodus rääkida, on palju. Teinekord tasub emal-isal võtta aega ning vaadata koos lapsega filme või seriaale, mida just tema on välja valinud. Ka nende põhjal võib tekkida paljusid jututeemasid. Olgu selleks näiteks seriaal pealkirjaga «13 põhjust».
Kohe on algamas PÖFF, mille käigus näidatakse ka noortele mõeldud programmi ning sealt võib välja valida mitu linateost, mis noort huvitaks ning vanemat sotsiaalmeedia teemal hariks. Loomulikult ei taga rääkimine seda, et varateismeline ikkagi teisiti ei otsusta ja ise mingeid rumalusi ei tee, kuid vähemalt oskab ta sel juhul ohte arvesse võtta ning juba see on suur samm edasi.