Siim Saavik: külapoodidele lüüakse hingekella

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Suuri poode ja kaubanduskeskusi kerkib Eestis nagu seeni pärast vihma, kuid maakauplused kaovad nagu raha lihtrahva taskust.

Selline on kurb pilt, mis just maakohti järjest rohkem puudutab. Poed ei tule enam lihtsalt ots otsaga kokku. Ainult kohalike elufilosoofide õlleraha peal üht kauplust üleval ei pea, kuigi need kunded on ilmselgelt kõige pühendunumad ja ustavamad külapoe külastajad. Neid ei huvita, kas hinnad on tunduvalt kõrgemad kui paar kilomeetrit eemal asula suures poes või mitte. Ja muidugi on neile oluline seegi, et puudu jääv summa märgitakse raamatusse ja jääb hilisema maksmise ootele, mistõttu saavad napsisõbrad oma ostujõudu näiliselt kasvatada.

Külapoodide õnnetuseks teised kliendid reeglina sellise suhtumisega ei ole: nad istuvad autosse ja sõidavad omale head-paremat ostma keskustesse. Seal ju valik uurem ja keskuses on tihti muidki asju ajada. Nii jääbki väikses kaupluses käive aina vähemaks, kuni tuleb uksed kinni panna. Sedasi juhtus hiljuti ka näiteks Nõuni külapoega Otepää külje all. Pood võitles, mis ta võitles, aga jäi ikkagi suurematele alla. Selliseid näiteid võib leida paraku igast kuust.

Mis aga meelitaks üht noort jääma kaugesse külasse, kus pole ühtki poodi ja miski pole linna moodi?

Võib juhtuda, et varsti ei olegi enam võimalust mööda Lõuna-Eesti kruusateid kodumaad avastades osta tee kõrvalt kaasa üks kosutav jäätis või limonaad, sest külapoode enam pole. Palju raskem on aga kohalikel eakatel inimestel, kel ei ole oma autot, millega linna toidukraami järele sõita. Kust nemad siis oma söögi ja joogi kätte saavad? Tõenäoliselt siiski muidugi saavad, aga muret ja vaeva on rohkem. Bussiga keskusesse sõitmine ja pärast tagasi tulemine ei pruugi igale vanurile jõukohane olla, kuid nemad tahavad ju ka elada.

Mis aga meelitaks üht noort jääma kaugesse külasse, kus pole ühtki poodi ja miski pole linna moodi? Tahad näiteks hommikul kohvi peale piima kallata, kuid see on parasjagu otsa saanud ja lähim pood asub paarikümne kilomeetri kaugusel... Taolistest pisiasjadest tegelikult maakohtade väljasuremine alguse saabki. Muidugi võib ju kraami hulga ette varuda, aga inimene on loomult mugav ning eriti noorem rahvas tahab kõike kohe ja kiiresti saada.

See on mõttekoht, kus mõtleja ei peaks olema mina, vaid riik. Pealinnast saadetakse sageli sõnumeid, et maakohad ei tohi välja surra ja sinna peab panustama. Kui ainult sõnadele ka tegusid järgneks. Kui riik rohkem toetaks, jaksaks ehk ka väiksed külapoed hinges püsida, sest on need ju küla elujõu näitajad.