Õie Sarv: kui elujõuline on seto leelo?

Õie Sarv. Foto: ANDRES EHRENPREIS/PM/SCANPIX BALTICS

Setomaal Obinitsas sai hiljuti teoks neljas Leelokonverents. Esimene päev oli pühendatud laulule ehk leelole, teine seto keele püsimisele ja Seto Kuningriigi lauluvõistlusele.

Eelmise sajandi kuuekümnendatel, kui Setomaa külad olid veel elujõulised ja laulutraditsioon tugev, hakkasid tekkima rahvalauluansamblid. Kui kolhoosides ja sovhoosides oli vaja esineda, siis rahvamuusikat, mis oli seal kandis tol ajal veel inimeste eludes olemas, oli lihtne publiku ette tuua. Oskajaid laulunaisi oli palju. Naised, kes tahtsid ja said koduste toimetuste juurest esinema tulla, oli tarvis vaid kokku kutsuda. Seejärel valiti välja, kes millist laulu ja kui pikalt laulab – kõik toimis justkui iseenesest. Kõigil olid seto rõivad ja ehted ning kui midagi oli puudu, laenati naabrilt.

Laval esinemised on aastate jooksul seto laulu mõjutanud väga mitmel moel. Piiratud esinemisaeg on tinginud laulude lühenemise ning on loodud kunstlikult traditsioonile võõraid liikumisi. Seto külades on ikka olnud palju häid pillimehi, kes hea meelega mängisid tantsuks ja käisid naistega koos esinemas. Kuni 20. sajandi keskpaigani ei pidanud naistele ka tantse õpetama. Nad oskasid niigi, oli vaja ainult juhendada lavanõuetele vastavalt: et hoitaks vahesid, oldaks lõbusad ja naeratataks publikule.

Aastakümnete jooksul on tegutsenud umbes 20 seto rahvamuusikaansamblit või leelokoori. Praegu on sõna «seto» ja ka leelo natuke moeasi, mis omakorda aitab kaasa uute ansamblite tekkele. Seto laulu sünnimaa on aga jäänud setodest ja lauluoskajate poolest hõredaks, sest rahvas on aastakümnete jooksul läinud peamiselt linnadesse. Just selle asjaolu tõttu ongi leelokollektiive ehk leeloparke rohkem juba väljaspool Setomaad. Praegu näeme põlvkondade vahetust. Esimesed rahvalauluansamblid on jäänud ajalukku, aga ka pikaajaliselt tegutsevate ansamblite alustajatest on järel vaid mälestused. Samal ajal uued laulupargid arenevad, õpivad, kohanevad praeguse aja nõudmistega.

Perekond on tugev, kui ta mäletab oma esivanemaid; kogukond on kindel, kui ta austab endisi liikmeid.

Perekond on tugev, kui ta mäletab oma esivanemaid; kogukond on kindel, kui ta austab endisi liikmeid. Seetõttu oligi vajalik, et leelokonverents pakuks võimalust ansamblite esindajatel rääkida oma tegevuse algusaegadest ja meenutada alustajaid. See kõik loob tugevama fooni ja toob laiali pillutatud kogukonna rohkem kokku.

1969. aastal loodi esimene seto rahvalauluansambel Petserimaal Molniga küla naistest ja neid kutsutigi küla nime järgi. Kui tolle küla eestlauljad surid ja peamiseks sõnoliseks sai Maria Pähnapuu, hakati neid nimetama Kossjolka kooriks. Molniga ja Kossjolka koori ajaloost rääkis leelokonverentsil Maria Rahasepp, kes on sündinud Kossjolka külas.

Petserimaal ehk teisel pool praegust kontrolljoont Põrste külas oli samuti leelokoor, mida tunti sealse laulunaise Veera Pähnapuu järgi. Tema väljamõeldud laulu «Laul läts läbi Setomaa hõpõhelme helinäl» teavad kõik praegused laulunaised ja seda nimetatakse omavahel seto hümniks.

Maria Rahasepp elab praegu Põlvas, kus ta õpetab lastele seto keelt ja laulu. Oma optimismiga on ta suutnud laulu juurde tuua mehedki.

Lisaks tegutseb Põlvas leelokoor Madara, kelle liikmed rääkisid oma lugusid, kuidas nad on jõudnud esivanemate laulu juurde – neist peaaegu kõigil on üks vanematest Setomaal sündinud.

Kuulus Värska leelokoor Leiko on oma tegevuse lõpetanud, oma 51 tegevusaasta jooksul käisid nad palju ka välismaal: Pariisist kuni Ameerikani. Praegu on Värskas kaks leelokoori: Kuldatsäuk ja Verska Naase’.

Tallinnas on mitu leelokoori, aga alguse on sellele traditsioonile pannud Petserimaal sündinud Veera Virgo. Rahvamuusikaansambli Leegajus juht Igor Tõnurist oli nõus võtma ansamblisse ka seto naised. Esimene esinemine oli aastal 1973. Aastal 1976 leelokoor iseseisvus, nende juhiks sai Vaike Sarv ning nimeks Sõsarõ. Tänaseks on sealt välja kasvanud Siidisõsarõ, Õiõ Seto’, Sorrõseto’ ja Hõpõhõim.

Tartus oli aastatel 1988–2004 leelokoor Leelonaase’, mille eestvedaja ja sõnoline oli Aleksandra Siruli. Praegu käivad Tartu naised laulmas Nõos Maria Noormetsa juures ja neid kutsutakse ansamblinimega Ilolang. Lisaks tegeleb Noormets Põltsamaa naiste ansambliga Kullakõsõ.

Esimene leelokonverentsi päev, kui kohaletulnud leelokoorid said tutvustada oma tekkelugu ja tegevust läbi aastate, äratas ellu nii möödunu ilu kui ka setode laulukultuuri saatuse valu. Oma lugu rääkides, pilte näidates ja lauldes said kõik veenduda, et olude ja saatuse kiuste on laul setodele nõnda oluline osa olemusest, et on leidnud mooduseid, kuidas taas tärgata ka uutes oludes. Ühine laulmine, tants ja pillimuusika saatsid konverentsi esimese päeva meeldivalt õhtusse.

Teisel päeval käis ühine arutamine ja ettepanekute tegemine, kuidas luua olukord, kus need, kes oskavad, räägiksid ka igapäevaelus rohkem seto keeles. Mõeldi, kuidas tekitada ka noortes soovi seda keelt õppida.

Võib öelda, et seto keel ning laulutraditsioon on tähtsad paljudele leelokoori liikmetele. Seda näitab kas või fakt, et Obinitsa oli kokku tulnud üle 80 inimese. Õnneks võisime taas tõdeda, et esivanemate kultuur on meile armas ja oluline, mis aitab elada ja mõista maailma keerukust.

Oleme seisus, kus nii seto keelele kui laulukultuurile tuleb läheneda teadlikult, et olnut hoida võimalikult autentsena ning samas ka nüüdisajaga kooskõlas. See on keeruline, aga mitte võimatu. Just teadlik õpetamine eri metoodikatega on oluline, et kultuuri eripäras säiliks ja saaks edasi kanduda. Eri vanuses lapsi on vaja kaasa haarata suurte inimeste tegemistesse ja leeloparkidesse – kartmata, et lapsed segavad või viivad taset alla. Laps omandab loomulikul teel kõike end ümbritsevast, me ei tea kunagi, kellele mida on vaja ja mis on oluline.

Vanemad inimesed loodavad, et nende elutarkused ja oskused ning teadmised on vajalikud ka tulevikus ning sellepärast räägitakse, õpetatakse, näidatakse, juhendatakse. Vaid nii saab meie kultuur, mis kätkeb endas vanu traditsioone, edasi kanduda.