Pirukale, pirukale!

Maarius Suviste. Foto: Arvo Meeks

Mida lähemale valimistele, seda tragikoomilisemaks ja paraku ka hüsteerilisemaks olukord muutub. Tõmblemine on poliitsüsteemi nii sisse kodeeritud, et ka normaalsuse etalon võib valimiskuupäeva lähenedes kus iganes suunas liikuma hakata.

Kui muidu räägitakse maailmavaatest ja sellest, milliseid väärtusi ja muud ilusat erakond endas kannab, siis enne valimisi võib see hopsti muutuda. Kui ikka seis on hapu ning lootuskiirt kusagil ei paista, tuleb tülli minna. Kui mitte tülli, siis vähemalt jõulise selgitustega üles astuda, miks ikkagi endine erakond ei sobi ning tuleb hüpata üle teise rüppe.

Eks teise süles tundu ikka parem. Vähemalt algul. Samas ei ole eluliselt vahet, millisesse uude erakonda maanduda. Peaasi, et saaks pirukale ja saagipotile võimalikult lähedale.

Ja uus koduerakond ongi leitud – küll nende tuules galoppides taas mäele jõuab. Ja kui otse ei jõuagi, saab vähemalt kusagile soojale kohale, kus maksumaksja kulul edasi olla.

Aga kuidas saab valija oma valitavas kandidaadis kindel olla, et too poolel teel vankrit ei vaheta? Hobuse vahetamisest rääkimata.

Kõrvalt vaadates on see halenaljakas. Inimene on ühes erakonnas, ajab selle erakonna asja ning debattides ja muudes ülesastumistes teeb teist erakonda maha. Ikka nii, et kõik on vale, mida too teine partei teeb. Teinekord jahvatab nii, et maa on must ja kõik väljendid eetrikõlbulikud ei olegi. Siis aga nagu muuseas käib korraga klõps: inimene on selles samas erakonnas, keda varem oli porimülkasse tampinud, tümitanud. Ning oma eelmist erakonda just üleliia soojade sõnadega ei meenuta, pigem nahutab nii kuis jaksab.

Ja tehtud see saigi. Ei ole kunst täna olla A ja homme B ning nüüd C ja varsti D. Aga kuidas saab valija oma valitavas kandidaadis kindel olla, et too poolel teel vankrit ei vaheta? Hobuse vahetamisest rääkimata. Või pole enam tõesti üldse vahet ning põhimõtted ja tõekspidamised mingu ja tulgu?

Tundub küll nii, et ei ole vahet, mis suunas liiklus toimub. Olgu vasakule või paremale või hoopis muutsuunaga rajale. Peaasi, et millestki ilma ei jää ning enda heaolu jätkub või saab veel parema hoo sisse.

Tõenäoliselt näeme enne valimisi veel neid, kes ühest erakonnast teise üle hüpates hõiskavad: «Mina ka! Mina ka!» Et ikka saaks riigipirukast osa.

Kuidas neid kutsuma peaks? Riigipirukasõltlased? Võimusõltlased? Potisõltlased? Vahet pole. Sest nagu oleme näinud-kuulnud, pole ju ülioluline, milline maailmavaade on ja milliseid väärtusi kanda – peaasi, et partei on ja pott lähedal.