Mis on olulisem kui õnn?

Tiit Loim Foto: Arvo Meeks

Eneseabiraamatute kestva populaarsuse taustal võib tekkida küsimus: kas on õnne taotlemine ehk algusest peale vigaselt püstitatud ülesanne? Pigem siiski mitte, sest midagi olulisemat tundub olevat võimatu leida.

Priit Pullerits leiab oma arvamuses «Lõpetage õnnekultus!», et pidev õnnetundest kui ideaalist rääkimine on kontraproduktiivne ehk pigem takistav, kuna õnn on üürike ja enamasti tabamatu. Ta võrdleb seda taasiseseisvunud Eestis vohama hakanud edukultusega, mille puhul on küsitud, ega see pole osale meist hoopis hukatuslikuks saanud.

Tõepoolest, võimalik, et kõige võrdlemine õnne skaalal on osalt kahjulik ümbritseva peegeldus. Aga siiski on õnne juures midagi juba definitsiooni tõttu muust eristuvat. Kui mõista seda võimalikult lihtsalt kui püsivat sügava rahulolu seisundit – see võiks olla Lääne ühiskonnas levinud arusaam –, siis sellisena on see justkui kõigi püüdluste ülim sihtpunkt. Edu, jõukus, isegi tervis on vaid vahendid, kuidas selleni jõuda.

Nii võttes pole isegi võimalik teha midagi muud kui püüelda õnne poole, kuigi võime seda rohkem või vähem teadvustada. Isegi ennastkahjustav käitumine lähtub mingil määral eeldusest, et see vähendab kannatusi ja seeläbi suurendab heaolu. Nii et eesmärgina ei paista eksisteerivat midagi õnnest paremat.

Siit tekib jällegi küsimus, kas parem on olla rahulolev loll või rahulolematu Sokrates.

Eraldi küsimus on, mis inimese õnnelikuks teeb. Kipun ise olema hedonismi usku – õnne eeldus on naudingud kõige laiemas tähenduses, olgu need meeldivad emotsioonid, maitsed, helid või põnevad mõtted. Või vähemalt kannatuste puudumine. Kuigi näiteks religioone võib elunautlemise vastandina näha, on sealgi tihti eeldus usk, et mingil hetkel saabub soovitud seisund. Sest mis mõte oleks eksistentsil, kus pole kübetki lootust heaolule? Aristotelese inimõitseng kipub aga jälle ideena kaugeks jääma.

Naudingutaotlusel on muidugi tuntud probleemid. Hea tunne jääb üürikeseks, soovitut on raske saavutada, naabril on alati kõike rohkem. Teine küsimus on, mis on õige või mõistlik meetod. Kui südametunnistus lubab, võib ju leppida väga vähesega. Süüa magusat ja vältida suuri eesmärke. Siit jällegi küsimus, kas parem on olla rahulolev loll või rahulolematu Sokrates. Ja nõnda edasi. Näiteks Mihkel Mutt leiab arvamuses «Kõik on hästi», et õnne alus on saavutamise ja leppimise õige tasakaal.

Nii et tõsi, õnnega on sada häda. Aga midagi sellest paremat ei paista ometi olevat.