R, 12.08.2022

Jaan Rapp: inimene pole pakk

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Jaan Rapp: inimene pole pakk
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jaan Rapp
Jaan Rapp Foto: Arvo Meeks

Sattusin suvel Tartust Valka sõites tunnistajaks olukorrale, mis mind tõsiselt murelikuks tegi. Ausalt öeldes häirib see mind siiani.

Tartu bussijaamas sisenes bussi vanem naine, keda oli tulnud saatma keskealine mees. Ehk oli poeg, ehk lihtsalt keegi lähedane. Aitas memme bussi peale ja palus bussijuhil ka jälgida, et naine Otepääl kenasti väljuks. Võib-olla ostis memmele piletigi – seda ei pannud ma tähele või lihtsalt ei mäleta. Ja läks oma teed.

Memm istus bussis esimesse pingiritta ja võttis aeg-ajalt sõna. Eelkõige tegi talle muret see, kus parasjagu ollakse – ega ometi mitte juba Otepääl. Jõutigi siis lõpuks talvepealinna. Bussijuht ütles memmele, et nüüd on aeg maha minna, mida too pärast mõningat sehkendamist tegigi. Lootsin, et keegi on vanaprouale vastu tulnud ja võtab ilmselgelt segaduses naise oma hoole alla, aga ei paistnud kedagi. Proua tegi bussijaamas mõne sammu ühes suunas, siis paar sammu hoopis teises ja haaras peast kinni.

Vanainimene võib segadusse sattuda teinekord täiesti ootamatult.

Olin juba valmis bussist välja sööstma – endale õieti arugi andmata, kas ja kuidas ma aidata saan. Siis aga nägin, et proua sammub lähedalasuva kaupluse suunas. Selle ukse juures pöördus ta ühe poest väljunud naise poole. Too näis memme muret mõistvat. Koos sisenesid naised poodi ja kadusid silmist, buss aga jätkas oma teekonda.

Kuigi kõik justkui lahenes, ei andnud nähtud vaatepilt mulle rahu. Järgmistele päevadel jälgisin teatava murega infovoogu: ega kuskil pole teadet kadunud prouast. Ei olnud. Ju läks kõik hästi. Ehk paistis olukord kõrvalt hullem, kui asi tegelikult oli. Samas tean, et vanainimene võib segadusse sattuda teinekord täiesti ootamatult ja siis on halb, kui ta üksi on. Eriti võõramas keskkonnas. Kui segadusehoog tabab inimest kodus, võib loota, et tuttavas ümbruses saab asi peagi kontrolli alla. Aga kui ei saa?

Ees on jõuluaeg, mil inimesed taas sagedamini reisivad, sealhulgas lapsed ja vanurid. Ka väiksemate laste puhul tuleb olla neid ühistranspordi peale saates veendunud, et nad oskavad õiges kohas väljuda ja sihtkohas peaks neil kindlasti keegi vastas olema. Sama kehtib vanemate inimeste puhul, kellel kas või kordki teadaolevalt segadusehoog on esinenud.

Inimene pole pakk, kelle võib bussi peale panna ja loota, et küll ta bussijuhi abiga õiges kohas välja saab. Mõelgem sellele – eriti saabuval jõuluajal, mis justkui tavalisest suuremat empaatiatunnet eeldab.

Märksõnad
Tagasi üles