Liia Laanmets-Ojap: uus põlvkond vajab uutmoodi kooli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/25/11602367t1hc266.jpg)
Sageli soovime lastele teistsugust õpetust, kuid ei tea täpselt, millist. Tahame, et nad kasvaks loovaks ja teadlikuks, end väljendada oskavaks isiksuseks, kuid puudub täpsem arusaam, kuidas seda saavutada. Missugused meeled peaks siduma õppimise ja õpetamise vahele, et tegemist ei oleks tuupimisega, vaid teadmiste sisulise omandamisega?
Vabadus ja/või kord. Võime selle sõnapaariga mängida ja selle üle arutleda, kuid tegelikult saame nende sõnade vahele tõmmata võrdusmärgi. Inimene on vaba, kui saab teha oma valikuid. Kui ta palju teab, ongi oma valikutes vaba. Sestap on oluline, et laps saaks juba varases eas mitmekülgseid teadmisi. Samuti on tähtis teada, mis on õppeainete taga ning milliseid ameteid saab neid õppides tulevikus pidada. Kui noor tunneb ainult elu üht poolt, ei ole ta oma erialavalikutes vaba.
Vabadus ja kord on lahutamatud. Vabaks saab inimene korra kaudu ja korra najal kasvab tugev, aus, sihi- ja enesekindel inimene, kes teab, mida soovib ning tunneb oma võimalusi ja võimeid.
Ka kõige vabamas koolis peab valitsema kord.
Kui lapsele pidevalt öelda, et ta peab ise otsustama, mida soovib, ei anna me lapsele vabadust, vaid pigem otsustusvõimetust. Et arengut mitte pidurdada, tuleb teada, mida on tal eri eluetappidel tarvis. Peame toetama nii hingelist, füüsilist kui ka vaimset arengut, et see kõik oleks tasakaalus ega tekiks konflikti. Konflikt tähendaks läbipõlemist ja arengu pärssimist.
Käes on aeg uueks mõttelaadiks. Kes tunneb, et vanaviisi ei saa, mõtleb küllap ka alternatiivile pedagoogikas. Lapsed veedavad üle poole päevast koolis koos eakaaslastega. Muutes oma last, muudame samuti nende kaaslasi. Suur osa on elu muutmises ka õpetajatel. Kuid me ei saa muuta midagi nii, et tekiks kaos. Ka kõige vabamas koolis peab valitsema kord.
Tõrva elanikuna leian, et ka siia piirkonda oleks vaja uutmoodi kooli. Saagu selle nimeks siis kristlik, rahvuslik, rahvusvaheline, Waldorfi või Montessori kool. Vastavalt nimele peame tegutsema ja looma eelkõige sisu, mille annavad õpetajad. Samas tuleb järgida riiklikku õppekava.
Oma tuttavate ringis olen kuulnud, et huvi uue kooli vastu on olemas. «Praegune koolisüsteem ei anna eriti võimalusi õppida koostööd tegema ja iseennast tundma,» põhjendas näiteks Helen. «Praegu on lapsel vaja olla parim ka siis, kui tegevus eriti ei meeldi või teemast suurt aimu pole. Alternatiivsel koolil aga oleks ehk just pakkuda seda, mis aitab tundma õppida olulisi asju ja iseennast, et tegevusi nautida. Kõige tähtsam on, et lastest kasvaks õnnelikud inimesed.»
Kõik, kes huvitatud uutmoodi kooli rajamisest, on teretulnud minuga ühendust võtma kas meili või telefoni teel.