Maarius Suviste: katusepakkujad
/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
10. detsember 2018, 00:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katuseraha saabumine on justkui issanda õnnistus enne pühi. Kuidas teisiti nimetada olukorda, mil riigikogulased külvavad oma jopedele justkui küllusesarvest pappi nii, et silm ka ei pilgu.
Riigikogulastel, eriti neil, kes parajasti pukis, on vaba voli niinimetatud katuseraha jagada. Regionaalsete investeeringute toetamine või mis iganes kena termin sel on.
Rahasaaja lööb uhkusega vastu rinda ja kuulutab: sõber riigikogulane jagas raha, aitab meid! Mainimata, et tegu on parteikaaslasega. Ja eriti paneb õlgu kehitama, kui räägitakse, et riigikogu fraktsioon jagas raha. Nagu oleks tegu nende enda rahaga. Ei ole ju! See on meie kõigi, maksumaksjate raha.
Siis oleks tõesti uhke tunne ja hea meel, kui riigikogulased jagaksid päris enda teenitud raha regionaalseteks investeeringuteks. Näiteks iga kuu 1000 eurot, aastas 12 000. Kui on neli aastat mäe otsas, kokku 48 000 eurot. See juba oleks midagi, millega uhkustada. Kuid – unistada ju võib. Ja samas ärgem unustagem: riigikogulane saab töötasu ju maksumaksja käest.
On inimlikult tore, kui katuserahaga kauaoodatu tehtud saab. Aga sellest abirahast ei saa sõltuda. Ja kui oled vales pundis, siis kodukant ei saa sentigi katuserahast?
Huvitav, kas ja kes kontrollib katuseraha sihtotstarbelist kasutamist?
Aga samas: miks annab üks või teine parteilane oma parteikaaslase mittetulundusühingule tuhandeid eurosid tegevustoetust? Lugesite õigesti – tegevustoetus ja just oma parteilase tegemistele.
Huvitav, kas ja kes kontrollib katuseraha sihtotstarbelist kasutamist? Kuhu see läheb, mida konkreetselt maksumaksja raha eest tegelikult tehakse, kes teeb ja miks teeb?
Kui seda kõrgemal tasemel kontrollitakse ja sel silma peal hoitakse, siis kahjuks on sellest vähe kuulda olnud. Igal juhul tuleks jõuliselt tegutseda, uurida ja selgitada. Kujundlikult öeldes: see on tuhat korda olulisem, kui see, kas keegi maksab oma sõbrale kodus tuba välja üürides makse või mitte.
Siinjuures tuleb meelde mõnigi projekt, mida aastast aastasse mitmete kümnete tuhandete eurodega katuserahast poputati. Nüüd on need kõrvalt vaadates sisuliselt kõige kaduva teed läinud. Aga maksumaksja raha ja selle tulemuslikkus, kasusaaja?
Kui nii väga tahetakse katuseraha jagada ning heldekäelist onu või tädi mängida, oleks tõeline riigimehelik tegu, kui see suunatakse konkreetselt abivajajatele. Haigetele lastele. Mitte et peab ootama jõuluheategevussaateid, mille abiga haiged lapsed saaksid elutähtsa aparatuuri.