Ettevõtlus on elus
14. detsember 2018, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimene kohaneb ümbruse järgi, teda mõjutab see, mida ta loeb või näeb või millises seltskonnas viibib. Seega on meedial oluline roll meid paremaks (või ka halvemaks) muuta. Mul on hea meel, et Lõuna-Eesti Postimees on vaid napi aastaga võtnud rolli kirjutada palju ettevõtlusest ja leida ettevõtjad, kellelt on palju õppida. Ka tänane konkurss paneb püüdlema parimatelt tarkuste saamise poole.
Konkursi nominendid peegeldavad hästi kolme maakonna ettevõtlust: puit, loodusressursid, vanemad-lapsed. Sanwood, Peetri Puit ja Arel Wood esindavad mitmekülgset paletti meie kandi ideedest puidu väärindamisel. Värska Vesi ja Kanepi aiand aga looduse ning Kagu-Eesti kuvandi ärakasutamist. Eriti väärtuslik on aga hoopis see, et enamikul nominentidest on äriga seotud nii vanemad kui lapsed. See annab kindluse, et väärt ettevõtmised kanduvad järgmistele põlvedele edasi ja isegi kui noored käivad vahepeal maailma avastamas, tullakse ikkagi kodukanti edasi arendama.
Kagu-Eesti ettevõtlusele annaks hoogu juurde meie enda selgitustöö, et see, kes linnakärast mõtleb ära tulla, saab siin väärtusliku keskkonna elamiseks ning (kaug-)-töö tegemiseks. Üha enam töökohti ja rakendust on rollidele, kus ei pea enam pealinnas füüsiliselt kohal olema ja ummikutes aega viitma. Tõsi, meie kandist pidevalt pealinna sõitmine võtab närvid läbi, aga kuskilt metsa tagant paistab juba jupike neljarealist ka. Seega kutsume meile selliseid tulijaid, kes mõistust ja juhet kasutavad ning kellele pole suures linnas viibimine hädavajalik.
Kindlasti tuleks kasuks, kui tulijaid oleks ka väljastpoolt Eestit. Ari Lustila on hea eeskuju, kuidas kogukond neist võidaks.
Hõivatud ettevõtja ei ole tüüp, kes pidevalt poliitikuid või riiki kiruks, talle on tõhus ajakasutus oluline. Sestap on tähtis igasuguse mõttetu bürokraatia vähendamine, nagu näiteks topelt- ja väärtusetud aruanded. Muidugi ajab harja punaseks ka värske stiil, kuidas katuseraha külvati. Olen kindel, et ei ole palju ettevõtjaid, kes oma rahaga niimoodi käituks või kes riigi taolise käitumise heaks kiidaks.
Olen viimastel aastatel Kagu-Eesti õpilasfirmade tegemisi sügavuti jälginud ja käisin ka kuu algul Värskas õpilasfirmade laadal, kus ennast näitas lausa üle 50 tiimi. Sealt tulevad uued Jõgevad, Lustilad, Vahtramäed ja Peedomaad. Noortesse ettevõtlikkuse süstimisega on meie kant kindlasti Eestis esirinnas ja see lubab loota, et meie enda lapsed viivad kodukanti edasi ja me ei pea tulevikus suud ammuli korra aastas katuserahast toituma.
Nädal tagasi käisime Saksimaal piirkonna ettevõtluse arenguga tutvumas. Nad olid uhked suurte tehaste ja välisinvesteeringute üle – täpselt see, millest Eestis unistanud oleme. Tulemus on vaid neljaprotsendiline tööpuudus ja krooniline töötajate põud, sest teha tahtjad võetakse ära suurtesse firmadesse ja seega kohaliku omandusega värsket ettevõtlust tekib vähe. Lihtsalt pole motivatsiooni ise äriga riskida, sest suurfirmad pakuvad palgatööna rahuldava äraelamise. Võib-olla mõtlen liiga kitsalt, aga meie puhul eelistaksin eelkõige oma inimeste ärisse mineku toetamist ja alles siis välisinvesteeringute meelitamist. Päästame kõigepealt oma meeled valla ja siis otsime ideid ning raha mujalt.