Kelly tahab ratastoolist välja murda ja endale päris oma hobuse saada

  • Kelly sündis enneaegsena ja tal diagnoositi kahejäsemehalvatus.
  • Õppimises on tüdruk väga tubli ja oskab ka hästi ujuda.
  • Kuna ravi on kulukas, pani õla alla ülikooli kliinikumi lastefond.

Kelly ema Marina Klaus unistab päevast, mil tütar omaenda jalgel kõndima hakkab.

FOTO: Arvo Meeks

Kelly käib Võru vallas asuvas Kääpa põhikoolis. Kooliskäimine on talle meeltmööda, sest seal leiab palju sõpru. Lemmikaine on muusika, sest Kellyle meeldib väga laulda. Praegu osaleb ta koos teistega kooli jõulupeo proovides. Proovid on teisel korrusel, kuhu tuleb sõita trepitõstukiga – selle abita ta koos koolikaaslastega laulda ei saaks.

Kelly sündis enneaegsena ja tal diagnoositi kahe jäseme halvatus. Haigusest tingituna on tema liikumine piiratud ning ta peab kasutama ratastooli. Eelmise aasta lõpus käis Kelly operatsioonil, kus tema kõõluste lihaseid pikendati, tänu millele on tal võimalik järjepideva treeningu abil iseseisvalt liikuma hakata.

«Aasta algus oli väga nutune. Olin iseenda peale pahane, et lasin seda operatsiooni talle teha,» meenutas Kelly ema Marina Klaus. Tüdrukul olid mõlemad jalad kipsis ja see võttis lihastelt kogu jõu ära. Liikuma saamine oli pikk protsess. Pärast operatsiooni ei tahtnud tüdruk üldse ennast liigutada.

«Jalad tudisesid nagu haavalehed. Kui ema palus mul püsti tõusta, siis ma ei tahtnud tulla,» meenutas Kelly olukorda. Praegu jalad niimoodi enam ei värise ja enesetunne on parem. Vestluse ajalgi pahvatas tüdruk mitu korda naerma.

Minu unistuste päev on see, kui Kelly teeb iseseisvad sammud. Olen mitu korda unes näinud, et ta kõnnib minu juurde ja tal on nukk käes, ütles Kelly ema Marina Klaus.

Probleem on aga selles, et riik ei suuda tütarlapse ravikulusid katta. Ja need summad ei ole väikesed. Ühe aasta peale läheb umbes 10 000 eurot ning pere seda oma taskust maksta ei jaksa.

Kui Kelly pikalt voodis lamas ja jalgu alla ei võtnud, tekkis emal mõte kirjutada lastefondile. «Mõtlesin, et äkki nad saavad kas või aidata küttekulugi kompenseerida,» ütles Klaus. Alguses jäigi see vaid mõtteks, kuid kõik muutus sel kevadel. Lastekliinikust helistati ja küsiti, kas ollakse nõus osalema lastefondi toetusprojektis. Marina Klaus ei võtnud otsustamiseks kaua aega ja andis kohe nõusoleku. «Mul oli sel hetkel nii hea meel, et pisarad hakkasid jooksma,» rääkis ta. Nii sündiski Tartu Ülikooli kliinikumi lastefondi projekt «Kelly kõndima», millega kogutakse annetajate toel tüdrukule vajalikku abi.

Fondiga liitumine tõi rohkelt tähelepanu

Sel aastal on peret külastanud ajakirjanikke nii televisioonist kui ajalehest. «Meile on hästi palju tähelepanu pööratud. Alguses oli hirmus, aga nüüd oleme juba harjunud,» ütles Klaus. Meedia tähelepanu teda ei häiri, sest see oli teadlik valik. Kui lastefond pakkus Kellyle võimaluse selles projektis osaleda, oli teada, et hakatakse tüdruku vastu rohkem huvi tundma. «Lastefondi pakutu on Kellyle väga vajalik ja meedia aitab sõnumit levitada,» ütles Klaus. Kui infot ei jagata, siis ju ei teata, et on abi vaja. Enne mure jagamist teistega oli küll tunduvalt rahulikum, kuid ka aitajaid oli vähem.

Hubase toa nurgas seisab kõnnilint, mis saadud lastefondi toel. Tuba on aga nii kena ja soe tänu «Kodutunde» saatele, mille Kelly ise kohale kutsus. Kiri sai saatemeeskonnale kirjutatud õpetaja julgustusel, kellele tüdruk oma plaanist rääkis. «Vaatasin seda saadet ja mõtlesin proovida. Ma ei tahtnud, et toas nii külm on,» sõnas Kelly. Praegu on tuba niivõrd soe, et Kellyl läks pärast paari sammu harkkarkudel kõndimist nahk märjaks.

Hobusepilt seinal viitab Kelly suurele unistusele: saada kunagi endale päris oma suksu.

Arvo Meeks

Hobused on lemmikud

Kellyle meeldib kõige rohkem ratsutamine. «Hobused on nii mõnusad, armsad ja pehmed,» rääkis ta. Tavaliselt ratsutab ta ponidega, aga on sadulas juhtinud ka suuri hobuseid. Suksusid Kelly ei karda ja hipoteraapia on tema lemmiktreening. Kodus on toa seinalegi üks hobusepilt värvitud.

Päris oma hobust Kellyl pole, kuid tema suur unistus on selline sõber endale kunagi saada. «Tahaks kunagi palju hobuseid,» tunnistas tüdruk. Kuid kõigepealt soovib ta jalad alla saada ja hakata siis hobustega tegelema.

Võistlustelt neli medalit

Tubli ujujana on ta käinud juba kahel selle ala võistlusel. Eelmisel aastal sai ta 16. ja tänavu viienda koha. Võistluskalender jätkub uuel aastal ning järgmine jõuproov seisab ees veebruaris Tartus Aura veekeskuses. «Kui ma kaht otsa ujuma ei pea, saan esimese koha,» oli ta lootusrikas.

Ema kinnitas, et Kelly ujub väga hästi. Tõsisemalt hakkas ta alaga tegelema sel aastal. Iga nädal kaks trenni. Praegu on ta nagu kala vees ega pea ujumiseks abivahendeid kasutama.

Samuti osales südikas tüdruk Peetri jooksul, kus läbis viiekilomeetrise distantsi. Tõsi küll, ta tegi seda kolmerattalisel jalgrattal. «44 minutiga läbisin viis kilomeetrit. Sõitsin päris kiiresti ning vahepeal tahtsin juba kümnekilomeetrisele rajale minna,» meenutas ta. Nendest spordisündmustest on Kellyle mälestuseks jäänud neli medalit, mis seinale riputatud.

Kelly on rõõmsameelne ja kõndimisest unistav tüdruk, kelle kodu on Võrumaal Lasval. Arvo Meeks

Arvo Meeks

Ema ja tütre päevaplaan on tihe

Argipäevad on tegemisi täis. «Hommikul teen lastele söögi ja viin nad kooli,» kirjeldas ema. «Siis tulen koju ja teen koduseid töid.»

Lõunaks läheb ta Kellyle kooli järele. Siis seisab tüdrukul ees visiit füsioterapeudi juurde ja ujumine, vahepeal ka ratsutamine. Praeguste külmade ilmadega tuleb ratsutamised siiski vahele jätta.

Varem olid ka nädalavahetused kinni, aga nüüd jäeti need vabaks. Ainult pühapäeval käiakse Väimela ujulas, kus on ka füsioterapeut. Füsioteraapia on nädalas neli korda, üks nendest vees. Ujumistrennis käib tüdruk aga kaks korda nädalas. Hobuteraapias Kambjas käisid nad ilusamate ilmadega kaks korda nädalas.

Tavaliselt ratsutab Kelly ponidega, aga on sadulas juhtinud ka suuri hobuseid.

Kodutööd teeb Kelly kõik ise ära, vahepeal küsib ainult emalt abi. Ta on väga hea õppija: tunnistusel ilutsevad ainult viied. Kelly ise rääkis, et võib-olla tuleb järgmisele tunnistusele ka üks neli, aga sellest pole hullu. «Saan vahepeal isegi viis plusse, kuid neid ju tunnistusele ei märgita.»

Aitajateta poleks aga võimalik midagi korda saata. «Minu unistuste päev on see, kui Kelly teeb iseseisvad sammud. Olen mitu korda unes näinud, et ta kõnnib minu juurde ja tal on nukk käes,» rääkis ema, silmad pisarais. Üks tüdruku toetajatest on laulja Getter Jaani, keda Kelly fännab. «Olen korra isegi tema kontserdil käinud,» meenutas neiu. See juhtus Tartus Lõunakeskuses ning tookord sai Kelly oma iidoliga ka juttu rääkida ja koos laulda. Samuti võib Kelly toas näha pilte Getter Jaanist, kuhu laulja on oma autogrammi ja soovisõnad peale kirjutanud.

Enne kui Kelly ja tema ema juurest lahkusime, lasti tüdruku tuppa kolm koera, kes kogu selle aja vaikselt kõrvaltoas leiba luusse lasid. Üks, kaks ja kolm. Kõige ees tuli kõige pisem ja tema järel kaks suuremat sõpra. Nemad on kodus pingemaandajad. Kelly sõnas, et kolm sõpra on ka head valvurid. «Kui meid kodus ei ole, valvavad nad meie kodu.»

TOETA KELLYT

Tee ühekordne annetus Tartu Ülikooli kliinikumi lastefondi kontodele, lisades selgitusse «Kelly kõndima».

  • Swedbank IBAN EE682200221015828742
  • SEB IBAN EE261010220014910011
  • Luminor IBAN EE791700017000285384
  • LHV IBAN EE527700771000610813
Annetustelefonide numbrid
  • 900 5025 (5 €)
  • 900 5100 (10 €)
  • 900 5500 (50 €)

Allikas: Tartu Ülikooli kliinikumi lastefond

Tagasi üles