Arved Breidaks: keskiga

Arved Breidaks 

FOTO: Arvo Meeks/Valgamaalane

Keskikka jõudnud mees on teinud endaga rahu, matnud maha üleliigsed illusioonid, loobunud mõnest unistusest ja leppinud enese ajalikkusega. Elu jooksul saadud kogemuste tõttu kahtleb ta rohkem ja kõiges ega usalda üldiselt noori.

Kui lehitsesin mälus lõppeva aasta Lõuna- Eesti sündmusi, mis aastaringile tooni lõid, vaatas sealt vastu seesama keskealine mees. Vahest tugevamalt kui varem andis Eesti ühiskond tänavu märku enda jõudmisest keskikka.

Räpinasse tselluloositehase ja Väimelasse kanala rajamine oleks paarkümmend aastat tagasi võetud vastu kui just mitte hosianna laulmise, siis vähemalt rahuloleva mõminaga, et pärast põllumajanduse kadumist kaugetesse kohtadesse taas uusi töökohti luuakse.

Aastatega on ühiskonna väärtushinnangud selles, mis puudutab majanduskasvu, aga oluliselt muutunud. Nagu keskeas mees ei jookse iga vile peale majast välja, võttis ühiskond uute algatuste suhtes pigem kahtleva ja kartliku seisukoha. Kas kasvav rikkus on seda väärt, et taluda sõnnikuhaisu või raiuda metsad maha?

Maailm, va sunnik, põrutab edasi sõltumata sellest, mida me temast arvame.

Põhimõtted, nagu mõnikord öeldakse, tekivad siis, kui kõht on täis saanud. Nõnda kui keskikka jõudnud inimene on jõudnud varuda kapitali, mis annab talle vabaduse lükata tagasi mõnigi pakkumine, oleme ühiskonnana kogunud küllalt vara, et saame öelda «ei» töödele, mis võivad küll tuua rahalist kasu, kuid on meie silmis räpased.

Keskikka jõudmine tähistab küpsemist. Kohale jõuab teadmine, mis on oluline ja mis mitte. Tekib vajadus mõelda tulevikule, milles elavad meie lapsed, aga kus meid enam pole. Tekib kiusatus otsustada laste eest ja anda nende elule kindlad ja turvalised raamid. Nii on jäetud võtmata laenud, et ehitada maanteid ja nõnda pole tehtud tehaseid, mis võivad lastele ristiks kaela jääda. Keskeas inimene hakkab unustama aega, mil ta ise nende raamide vastu võitles. Aega, mil ta nõudis uuendusi.

See ongi keskeas ühiskonna suurim puudus: kahanev võime tajuda maailma muutumist ja selle liikumise suunda. See asendub sooviga kindlustada ja pikendada hetke rahulolu.

President Lennart Meri laenas Eesti ja maailma vahekorrast rääkides kujundi raamatust «Alice Imedemaal»: «Peame vähemalt jooksma, et paigal püsida, et püsida riigina.»

Keskeas inimene ei taha joosta, vaid piirduks vajaduse sunnil üksnes tõtliku sammuga. Maailm, va sunnik, aga sellest ei hooli, vaid põrutab edasi sõltumata sellest, mida temast arvame.

Tagasi üles